Mina hääletan...

...JAH

Tahan jagada oma elamust seoses Euroopa Liiduga. 26. juunist 4. juulini toimus Austrias väikeses kohas nimega Semmering andekate õpilaste suveakadeemia, kus oli ka kursus “Poliitiline haridus. Euroopa integratsioon”.

Minu kursus koosnes loengutest ja diskussioonidest Semmeringis ning kolmepäevasest reisist Brüsselisse, et tutvuda EL-i funktsioneerimisega. Muu hulgas kohtusime Euroopa Parlamendi liikme Othmar Karas’iga ja mitme Austria esindajaga Brüsselis Austria alalises esinduses. Tutvusin austerlaste seisukohtadega mitmes küsimuses ja kogesin, et ka Austria tunneb end EL-is kui väikeriik, et ka neil olid (ja on) samasugused hirmud nagu meil.

Pean ütlema, et kuigi sain väga palju targemaks EL-i teemadel, ei ole ma veel täiesti kindel, kas ma olen täiesti liitumise poolt. Näiteks olevat välja arvutatud, et umbes 80% ühe riigi seadustest otsustatakse Brüsselis, mis paneb kartma meie iseseisvuse pärast. Tuleb aga arvestada, et keegi ei dikteeri meile midagi, vaid ka eestlased ise on asja juures ja enamiku tähtsate teemade puhul pole vaja mitte häälteenamust, vaid ühehäälset otsust.

Ka on välja arvutatud (ja selles võisin ka ise tabeleid uurides veenduda), et suurriigid (Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia) ei saa oma arvamust peale suruda ka enamushääletuse puhul: nad peavad tegema koostööd väikeriikidega. Võimalik pole ka vastupidine. Seega ei ole tähtis mitte niivõrd riigi suurus kuivõrd tema diplomaatide osavus lobby-töös.

Nagu Brüsselis on kombeks öelda: suur osa seadustest otsustatakse tegelikult lõunalauas. (Austria teeb näiteks Hispaaniaga koostööd nii: nemad toetavad hispaanlasi kalandusküsimustes, millest neil pole sooja ega külma, hispaanlased aga neid transiidiküsimustes.)

Kokkuvõttes arvan, et hääletan siiski EL-i poolt, sest selle positiivsed küljed ületavad negatiivseid ning paremat võimalust meil ei ole. Maarja Oras

...EI

Esimene linn, kuhu koos abikaasaga Saksamaad külastades jõudsin, oli Hamburg. Kesklinnas hakkasid silma suured neegrite ja araablaste hulgad.

Tagasiteel jõudsime öösel Kopenhaagenisse. Linna keskväljakule lähenedes kuulsime naisterahva karjumist, nagu tapetaks teda. Kohale jõudes selgus, et nii see oligi. Kamp neegreid lõikus üht prostituudi moodi naist. Kiirabi viis ära prostituudi, politsei neegrid.

Sõber, kes elab Stockholmis, helistab mulle vahel. Vähemalt kahel korral on ta alustanud oma kõnet lausega, et eile vägistasid neegrid jälle ühe noore mehe. Ajalehed neist asjust ei kirjutavat, kuna see polevat poliitiliselt korrektne.

Stockholmis olen näinud arvukaid neegrikampasid. Mulle giidiks olnud kohalikud on iga kamba kohta teadnud rääkida, milline neist müüb heroiini, milline LSD-d, milline mingit kolmandat mõnuainet.

Ka Helsingis on viimase paari aasta jooksul pilt muutunud. Keskpäeval, kui enamik kohalikke inimesi on tööl, torkavad kesklinnas selgelt silma mustad ja liivakarva ringi logelevad tüübid. Mina ei taha, et ka minu kodumaale tulevad meile kultuuriliselt võõrad kuritegelikud logardid. Meil on omigi küllalt. Kuid kahtlustan, et meil puudub euroliitu kuuludes selles sõnaõigus, nagu ka teistes põhiküsimustes.

Kui palju on euroliitu kuuluvatele riikidele jäetud vabadusi? Tuletame meelde mõned aastad tagasi Austrias toimunud valimisi. Austerlaste demokraatlikult valitud rahvaesindajate näod ei meeldinud Brüsseli võimukandjatele, tänu millele tabas Austriat boikottide ja embargode laine, kuni demokraatlikult valitud valitsus oli sunnitud tagasi astuma.

Äsja oli mul asja arsti juurde. Ma ei pääsenud sinna, järjekorra pikkuseks öeldi poolteist kuud. Pika ootamise põhjuseks asjaolu, et selle eriala arste on vaid üks. Mina ei taha, et euroliiduga ühinemisel läheks ka see viimane arst välismaale tööle, kuigi – järjekord kaoks siis lõplikult. Leo Tammiksaar