Miks tasakaalu ei taheta?

Terve maailm ei saa ega pea kriisi ajal kärpima. Eestile oli see lihtsalt vajalik ja sobilik siin aastaks-paariks. Tuleks eristada üldist teooriat ja konkreetset rakendust.
Vaadates ka Neivelti tänast juttu - me ei peaks eelarvetasakaalu ja eurole minekut/mitteminekut ületähtustama.

Pikemas plaanis on olulised reaalsed asjad:
1. euroala tarbimisvõime võrreldes Hiina ja muu kolmanda maailmaga - see ei pea absoluutväärtuses just tingimata langema, kui targasti tegutseda. Näiteks automatiseerida tootmist, osta säästva tarbimise vahendeid ja piirata eraisikute poolset ebakvaliteetse tarbekauba importi. Võib juhtuda ka, et eurooplaste oma jääb paigale ja hiinlastel tõuseb.

2. Eestile pole oluline niivõrd eelarve tasakaal kui jooksevkonto tasakaal. Kui riik jookseb ressursist tühjaks, siis jookseb ta varsti ka inimestest tühjaks. Muusika muutub minoorist majoori koos jooksva kontoga.

3. Haridus ja töövõime - needsinased 80 000 inimest tuleks nüüd kiiresti ümberõppele saada, eelarve tasakaaluga või tasakaaluta. Töötute ümberõppe organiseerimise võime määrab ka märtisvalimiste tulemust üksjagu palju.

Kui need küsimused on lahendatud, siis võib ka "eurol ära käia"...

Kriisi tingimustes avaliku sektori kärped on täpselt sama kui palaviku alandamiseks patsiendile aadrit lasta. Ilmselt võime ka pärast seda vaadelda, et patsiendil ei olegi enam nii halb olla, et muidu teine natuke kahvatum ja nõrgem ju näib aga keda see enam huvitabki. Peamine on ju välisinvestorite huvide kaitsmine ja sellel eesmärgil sekkubki IMF kõikides riikides ning nõuab vaid avaliku sektori kärpimist, et riik ikka jõuaks oma väliskohustusi täita ning ei toimuks kapitali põgenemist. Seejuures ei ole vahet, millistel põhjustel on riik majanduskriisi langenud, dr. IMF ravib seda alati kärpekavadega: Tai, Mehhiko, Argentiina, Lõuna-Korea, Jaapan, Venemaa või viimasest ajast Ungari, Kreeka, Läti, Eesti, Island, Suurbritannia, Hispaania. Mitte kõigis neis loetud riikides ei teinud seda IMF vaid kohalikud konservatiivsed poliitikud.

Kui kõik mandri riigid kärbivad (nt Euroopas), siis selle võrra kannatavad ka igaühe eksporditurud ning kokkuvõttes kaevame ennast ühiselt sügavamasse kriisi.
Nimelt kriisi puhul peaks rääkima ka kaudsetest ohvritest ehk siis nendest firmadest, kes ei laenanud ennast lõhki, kelle eelarved olid tasakaalus aga kes ometigi peavad töötajaid vallandama või tegevuse sootuks lõpetama, sest nende valdkonnas on toimunud nõudluse vähenemine. Ma isegi väidaks, et odava laenuraha pakkujad on teadlikult laenu- ning järgneva majandusmulli esile kutsunud, et selle käigus toime panna reaalsete varade suurejooneline ümberkantimine. Ilmselt pole kellelgi teadmata, et kõiki Rootsi pankade siinsete esinduste juurde on moodustatud halbade laenude ülevõtmiseks vastavad firmad. Mis on siis sellise majanduse aadrilaskmise tulemus? Suuremas osas ettevõtjatele või kodulaenu võtjatele aadri laskmine. Nende käest võetakse firmad, majad ja muud varad laenude katteks käest ära ja selle uuteks omanikeks saavad pankadega (krediidiga) heades suhetes olijad.

Peaks kommenteerima ka seda Mart Laari eelarve tasakaalu ettepanekut. See on kõige lihtlabasem valimispropaganda (6 kuud enne valimisi), sest IRL-i saadikud hääletasid defitsiidis riigieelarvete poolt korduvalt, ka paranduste puhul.

Tasakaal eelarves on muidugi pikemas mõõdus päris normaalne jälgimise moment.
Aga siin tasuks vaadata ka kuidas ‘suured’ seda ei tee.

Väiksus sunniks ju küll.
Aga kuidas ei tule meile tegelikult KÄTTE ülemuste ja ülbarite võlad?
Tulevad ikka päris hästi.

Kui riigi lurjus oskab palka kruttida eraisikute laenude heinade külluses, siis osaku ka õhemal padjal puhata kui see värk on ära.
Aga ei. Kinnitame palgad igaks juhuks eurodeski.

Siis hakkame jutlustama sellist majandust, mis kasvab-kasvab aga tööd ei tule juurde eriti ja palka pole ka mõtet oodata.
Kas see on ülemuste võlg või nagu igaks juhuks põske?
Ma pole üldse kindel, et see jutt, mis on üleval oleks teistsugune kui lihtsalt möödapanemise jutt. See on lihtsalt selle pealt jutt, et see nn majandus ikka kasvab.
Aga kui ei saanud jälle pihta ja ei kasvagi edasi?

Siis tasakaalustame 5xinimeste ja inimeste arvu lihtsalt kuidagi?

Ei ole nagu väga tark sundida meid väga ühesesse tasakaalu. Olukordi on väga erinevaid ja mitte alati pole selline tasakaal otstarbekas. Võime osutuda omaenese tasakaalu vangideks.

Majanduses on üks tegur, kes on kõikide selle hädade põhjustaja, aga samas ka võimeline neid hädasid ületama. Selleks teguriks on inimene. Sisuliselt asetame inimese sellise tasakaalunõudega väga jäikadesse raamidesse, mis seda inimest ennast võivad hakata segama ja pidurdama.

Ma pole majandusekspert, kuid oma elu ja isikliku majandamise näitel - kui ma oleks oma eelarvega alati tasakaalus, ma elaks praegu järgu võrra halvemini kui ma praegu elan. Kohatine ülekulu, kohatine laen, kohatine tuleviku arvestamine ja sellest lähtuvalt tänaste võimalustega mängimine on majandustegevuses otse paratamatu. Selles heitlikus ja muutlikus maailmas pole tark iseennast üheselt mingisse normatiivsesse jäikusse vangistada. Vajalik on ka vabadus, mänguruum, võimalu toimida olukorra loogikast lähtuvalt, ja mitte vaid ja üheselt mingile reeglile vastavalt.

Liiga ühesed ja jäigad reeglid lausa Põhiseaduse tasemel võivad mingil hetkel saada meile raskeks piduriks.

Need mõtted ei tulene mu majanduslikust praktikast, vaid mu elupraktikast, kus teatav normist lähtumine peab olema tasakaalustatud vabaduse ja olukordadest lähtumisega.

Niisiis, tasakaal mitte eelarve tasandil, vaid tasakaal aste kõrgemal - tasakaal selge ja ühese normeerituse ja teisalt reaalsete olukordade lahendamiseks vajaliku vabaduse vahel.

Eesti majanduspoliitika, sealhulgas väidetav eelarvetasakaal on olnud palju aastaid vaid näide poliitilisest demagoogiast. Mis mõttes tasakaal? Mille vahel? Kas eilsete ja homsete investeeringute või tänaste reaalajas tehtud kulutuste osas? Ükski inimene ei ela eelarvetasakaalus, sest saab palka või tulusid teatud daatumil, kasutab neid, kuni järgmised tulud tulevad, kuid palju sagedamini elavad mitmesuguste krediidivormide abil, alates eluasemelaenust ja lõpetades krediitkaardi või SMS-laenuga. Kas riik saab toimida kuidagi "intelligentsemalt"? Absurd. Riigid ei ela kunagi peost suhu, sets riikidel on kohustusi, mida ei saa ühe aasta ega sageli isegi 10 aasta perspektiivis ette määrata. Eelarvetasakaal on puhas fiktsioon ja oma olemuselt kahjulik, et mitte öelda, lausa inimvaenulik mõtteviis. Kui perekonda sünnib laps, siis keegi ei oota, et ta hakakb kohe palka teenima ja tulu tootma. Perspektiiv on umbes 16-18 aasta taga või kaugemalgi. Riigid kui palju püsivamad nähtused kui perekonna peavad mõtlkema pikema perspektiiviga. Seepärast võib tasakaal ühe aasta lõikes olla kohutav kahjum 5, 10 või 100 aasta lõikes. Nii et jutud Eesti eriti targast eelarvepoliitikast võrreldes näiteks Kreekaga on mull. Kreeka kui riik ja ühiskond on püsinud tuhandeid aastaid, eesti iseseisvust pole isegi 50 aasta jagu. Millega me epuatme!? Kas tõesti mõne ajutise erakonna eneseuhkus nõuab selliseid võltsinguid!?

Mulle meenub, et ka NSVL oli pidevalt sama probleemi ees - ühelt poolt olid viisastaku plaanid, mis olid seaduseks. Teiselt poolt oli aga reaalne elu ja majandus. Need kaks poolt ei klappinud kunagi kokku.

Lahendus oli lihtne - seaduseks olevaid plaane plaane mudkui korrigeeriti reaalsele elule vastavaks, et tuleksid vimplid ja preemiad.

Kui me kehtestame Põhiseaduse tasandil Eestis eelarve tasakaalu nõude, siis on ilmselt oodata meil samasugust eelarvepraktikat, nagu oli NSVL plaanimajanduse plaanide korrigeerimise praktika. Majandus läheb oma reaalset teed ja seda teed me suurt muuta ei saa - äsajne buum ja kriis tõestasid seda meile selgelt. Küll saame pidevalt eelarvet nii ümber kirjutada, et numbrid risti ja põiki meile alati soovitud tulemused annaksid.

Milleks on meile vaja selliseid eelarvemänge, ettenähtavat silmakirjalikkust eelarve tasandil, mis meid paratamatult ees ootab, kui eelarve tasakaalu nõude oma Põhiseadusesse kirjutame?

Mart Ummelasel on ilmselt õigus - see "eelarve tasakaal" on suuresti teoreetiline fiktsioon, ja mitte enamat.

Reaalsus on eelarve tasakaalust alatine ja paratamatu väljaminek, sest riik ei saa elada vaid üks kvartal ja üks aasta silme ees, arvestades vaid Põhiseaduse nõuet "tasakaal". On vaja mõelda palju pikemas perspektiivis ja see nõuab eelarve küsimustes vabadust.

Lisage siia veel globalsed majandusilmingud, mille ees oleme täiesti jõuetud ja... jääb küsimus, miks me ennast ise lollitame sellise eelarve tasakaalu tahtmisega, mis pole võimalik reaalselt ja mis meid tõukab eelarvete juurde, mis pole enamat kui vaid fiktsioon - õigete numbrite kokkuajamise ja korrigeerimise igavesti muutuv tabel?

Mõistan - selliste eelarvetega saab justkui teenida endale kiitust. Suur osa NLKP kongressidest selle tähe all möödauski - et kuidas taas täideti ja ületati viisastaku kõik plaanud... Ainult et igaüks teadis, et kõiki plaane korrigeeriti sobivateks ja sisuliselt mingit plaanimajandamist polnudki.

Miks me tahame sama teed minna ja endale fiktiivseid eelarveid hakata koostama ja isegi nende kohaselt elama hakata, kui reaalelus pole neid "tasakaalus eelarveid" võimalik tagada? Ja see pole ei vajalik, ei tark majandamine? Me pole siis ju targemad kui seesama NSVL absurdne plaanimajandus, kus esmane oli plaani ümarus, ilu ja õigsus paberil ("tasakaalustatus"), teisene aga meie reaalne elu.

Ma kirjutan sellisest "eelarve ümaruse" probleemist seepärast, et see on idee autorite meelest lausa Põhiseaduslik nõue - ja ma ei kujuta ette EV Valitsust, kes läheks teadlikult EV Põhiseaduse rikkumise teed ja koostaks tasakaalust väljas eelarve või laseks eelarve tasakaalust välja. Valitsus oleks siis meil Pühiseaduse vastaselt tegutsev institutsioon.

Lahendus on üks: kui majandus seda nõuab, kirjutame eelarve lihtsalt ümber - kirjutame sele tasakaalu!

Ei noh, ilus. Ainult milleks seda fiktsiooni - eelarvet siis üldse vaja on? Kas tõesti vaid valimiste eel teatamiseks, et "Aga eelarve on meil taas nii õige ja ümmargune"?

OK, las mõni majandusteadlane tuleb ja seletab selle asja majandusliku mõtte ka nüüd lahti. Paistab, asja poliitiline mõte on selge.

Muidugi-muidugi.
Kui on midagi väga tähtsat, nagu vastutus inimeste elude ees või vastutus põhjatu jänni pärast, siis pole ehk tasakaal olulisem kui ellujäämine.

Siiski tahaks teada kuidas ikkagi eluaseme-laenude aegne voog nn täitsameestele vajas raskel ajal ikka kinnitamist , ja isegi eurodega (igaks juhuks).

Saatke mõni lektor valijatega kohtuma , aga tagasi tuleb teile ehk tema pea..

Eesti puhul on siiani olnud tegemist suhteliselt väheste hoobadega majandusega. Euro tulek muudab seda.

Kui fiks kursiga süsteemis on stabiilsus üsnagi mõistetav, siis ujuva kursi puhul tuleb kaasa ujuda. Euro puhul oleks mõistlik kõigil riikidel jääda sellise % juurde mis ei põhjusta suurt inflatsiooni ja tagab majanduskasvu. Ehk siis riigi poolne laenamine on turul oleva rahamassi kontrollimiseks kohati hädavajalik.

Stabiilses majandussiotuatsioonis peaks Euroala riigid laenama 1-2% aastas. Samas oleks inflatsioon ka umbes sama suur ning majanduskasv 3-5% aastas. Siis võib öelda, et riigi võlakoorem ei kasva. Isegi kui võlasumma läheb suuremaks, siis raha on niipalju odavamaks läinud ja majanduse kasvu tõttu võib öelda, et võlakoormus SKT suhtes langeb.

Kui vaadata euroala ja mitte euroala siis võib täheldada ühte. Euroalast liigub raha toetusteks välja, mis põhjustab seal majanduskasvu pidurdumist millele seistakse vastu suurenenud laenamisega. Ehk EL peaks oluliselt kärpima keskusest tulevaid toetusi. Selle asemel antakse kõigile riikidele õigus toetada oma majandust oma eelarvest. See peaks sellist survet vähendama. Õhem EL on parem kui praegune monstrum.

Euro võiks saada uueks maailma keskvaluutaks, dollari asemele. Selleks peaks ta olema dollarist stabiilsem.

Üleüldine kärpimismaania on küll halb. Protsess, mis meil eestis suht kiiresti toimus ja euroopas järele tuleb, seisneb restruktureerimises. S.t. mittevajalikud töökohad kaotatakse ja uued luuakse. Loomulikult tähendab see, et kokkuvõtteks ikkagi ei kärbita, vaid lisatakse süsteemi vunki juurde. Tehakse igatsugu majanduse konkurentsivõimet suurendavaid infrastruktuurseid investeeringuid. Nagu USA just välja kuulutas.

Moraal - kui majanduses toimuvad muutused, siis vana struktuuri peale laenu võtta ei ole mõtestatud, samas uue peale tuleks võtta.

Sellest järelduvalt on hea, et Eesti kriisis kärpis ja nüüd oleks veelgi parem kui kaastataks suur hulk kapitali edasiminekuks. Riigikogu võtku vastu säädus, et pensionifondid tulevad nüüd tipa-tapa välismaalt jälle kodupoole tagasi, asuvad kohalikes firmades tööle.

Vaid ühest asjast, mis ei ole aga eelarve seisuga seotud, st. natuke muust:
annan endale aru,et olen vana ja raisk ehk elanud ka nsvl-i ajal.

Eelmistes arvajates aga on sisse jäänud see nsvl-i aeg kõige oma ..ee..ütleks-et veidrustega (HKingo ja MUmmelas.
Et milles asi? Arvan, lugedes risti ja põiki nende kirjutisi, et vale ja valetamine nsvl-i ajast on neisse sisse pidama jäänud ja nad (HK+MU) kannavad räigelt valetamise ja petmise(-tahtmise) üle uude aega, mille kohalolekut pole mõtet eirata.
Siit järeldan, et kui me - eestlased ja väga suur osa venelasi - oleme ja tahame olla uues ajas, uues ühiskonna korralduses (panin nimme need mõisted lahku), siis peame ka käituma, mõtlema ja unistama uues ajas.
Tervitustega: vanaraisk.

Muu seas: elasin kunagi väga tihedas kontaktis kreeklastega, kes alati meenutasid ja unistasid Kreekast kui riigist, milles elades nad ei oleks pidanud valetama. Lõpuks nad sinna ka jõudsid - emamaale Kreekasse, kus tuhandete aastate kogemus kinnitas, et elu ühiskonnas(!!!) ei ole valega seotud.
Meil - neil vanadel - pole kusagile "ema juurde" minna, kuid võiksime siiski end kasvõi kujutleda "ema juures" olevana.

Ausalt ei saa aru Edgar Pugi "pugistamisest" NSVL teemal. Ma pole mingi nõukogude õuelaulik, kuid üritan mitte olal tobe, silmaklappide ja piiratud mõistusega rahvuslane või ka ansipiaan, kes on minu jaoks enamvähem sama eriväärtusega.
Kui ühiskondlik tasakaal asendatakse mingi ökonomistliku arvutusega, millel on daatumid 1.01. kuni 31.12, sisi pole mõtet pikemalt rääkida. Sellega saab hakkama iga algharidusega arveametnik, selleks pole vaja teadust, senist sotsiaalset praktikat ja kõige vähem rahvusriiki. Kui tasakaaluks nimetatakse rumalust, mida mida meie valitsussõbralik meedia poliitilistel kaalutlustel üle päeva külvab, siis pole milelstki rääkida. Tegelgem siis majandusega tarot-kaartide või ennustajaeited eabiga, mitte ei püüaks kogu ühiskonna rahu sellsie jamaga rikkuda!

Sa vaata vaid, kus on ehtne nõukogudelik käitumine - MUmmelas sai pihta inimesele ehk nimele, aga mitte mõttele. Samuti käitusid omas armetuses nsv-liitlased ehk kommunistid kogumis, kes (õieti raske öelda kes, rohkem kasutaksin mis) saatsid kehasid ehk inimesi Siberisse surema, sest ei saanud nende veendumustest jagu, aga tapsid siis inimesi koos nende mõtetega.

Tasakaal? Minu jaoks on see oluline ainult siis, kui mööda ümmargust palki üle kuristiku lähen.Riigieelarve võib aga ei pea olema tasakaalus, kui see tasakaalutus on riigis elavale rahvale vajalik.
*Kreekas see kindlasti ongi nii, sest tasakaalustamine tähendab kärpeid, kärped tähendavad rahast ilmajätmist ja see toidab niigi käärivas riigis ebapopulaarsust*
Vot meie riigis on küll nii, et "tasakaalustagu" valitsus kuidas tahab, lammaseestlased mugivad hapu näoga sinepit ja kiidavad, et küll on ikka hea ja magus moos. Ja valitsust ei jöua ära kiitagi.