Miks me räägime soolisest võrdsusest?
Meie lähinaabrid põhja pool on hõivanud edetabeli esimesed kohad ning ka lõunanaabrid Läti ja Leedu on meist märgatavalt eespool. Oleme rahvas, kes võtab enese võrdlemist teistega väga tõsiselt, mistõttu on kukkumine kindlasti valus. Miks me aga üldse peaksime soovima naiste ja meeste vahelist suuremat võrdsust? Vastus on lihtne: sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, sealhulgas sooline ebavõrdsus, tekitab sotsiaalseid probleeme, millega oleme sunnitud tegelema nii üksikisiku kui ka riigi tasandil.
Laste vaesus, lähisuhte- ja seksuaalne vägivald, meeste riskikäitumine ja varane suremus, naiste ja meeste palgaerinevus, tööturu sooline jagunemine (näiteks naiste ülekaal pedagoogide seas), noorte naiste toitumishäired, lahutatud isade viletsad võimalused laste hooldusõigusele, prostitutsiooni levik – need ja paljud muud on sotsiaalsed probleemid, mis saavad toitu soolisest ebavõrdsusest. Kui soovime neid tulemuslikult lahendada, tuleb meil ka ühiskonnana tunnistada, et naiste ja meeste ebavõrdsus on probleem, millega peab tegelema.
Seda, et naiste ja meeste ebavõrdsus on oma kodumaal levinud, tajuvad pooled eestimaalastest, kuid eurooplastest tervelt kaks kolmandikku, näitab Eurobaromeeter. Kuni ühiskonnaliikmete ja otsustajate seas valitseb vähene teadlikkus soolisest võrdõiguslikkusest, ei peeta tarvilikuks ebavõrdsuse vähendamisega tegeleda. Samuti tähendab see, et vähendada ei saa ka neid sotsiaalseid probleeme, mille juured toituvad naiste ja meeste ebavõrdsusest.
Naisminister ja palgalõhe
Ühest küljest on meil kõik korras – de jure on meil võrdõiguslikkus tagatud, sest seaduse ees on naised ja mehed võrdsed. Tegelikus elus on aga naistel ja meestel erinev juurdepääs ühiskonna ressurssidele – võimule, rahale, ajale, tervisele. Jätkates edetabelite vaimus – oma ühe naisministriga oleme 2010. aastal Euroopa Liidu riikidest viimaste seas. Naiste ja meeste 30% palgalõhega oleme EL-is jällegi viimased. Sama kehtib tööturu soolise jaotuse kohta. Meie tööturg on kõige enam jaotunud nn naistetöödeks ja meestetöödeks, mis ühtlasi on üks palgalõhe põhjustajaid.
Mida teha soolise ebavõrdsuse vähendamiseks? Eeskätt tuleb tegeleda hoiakutega, sest need mõjutavad inimeste käitumist. Hoiakute mõjutamiseks on muidugi erinevaid viise. Alates sellest, et me indiviidi tasandil teadvustame oma käitumise tagajärgi nii isiklikus plaanis kui ka ühiskonnale laiemalt ja teeme sellest lähtudes teadlikke valikuid. Näiteks kodutööde võrdne jaotamine ema ja isa vahel lastega peres võib tunduda üsna raske ja vahel ka mõttetu. Ent kui kodu eest hoolitsemine on suures osas vaid naise õlul, võib see takistada tema karjääri, sissetulekute kasvu ning lõppkokku-võttes mõjutab negatiivselt naise hilisemaid hüvitisi ja pensioni. Lisaks veel see, millist rollieeskuju vanemate tööjaotus lastele edasi annab.
Loomulikult saab ja tuleb hoiakuid mõjutada ka laiemalt, ühiskondlikul tasandil. Eestis on seni mindud pigem nn pehmete meetmete teed, kasutades teadlikkuse tõstmise meetmeid alates koolitustest kuni avalike kampaaniateni. Aktiivsemad, hoiakuid mõjutavad meetmed, mida kasutavad eespool nimetatud Maailma Majandusfoorumi edetabeli esimestel kohtadel asetsevad riigid, tekitavad veel umbusku. Näiteks äriühingute nõukogudele kvootide seadmine, parteide valimisnimekirjades võrdselt naiste ja meeste esitamine ning vanemahüvitisest teatud osale vaid isale õiguse andmist või riigihangetel osalevate firmade töötajate palgalõhe arvestamist on Eestis liiga radikaalseks peetud.
2009. a avaldatud mahukas rahvusvaheline võrdlusuuring kinnitas jälle, et sotsiaalsed probleemid, nt lühike oodatav eluiga, suur haigestumus, mõr-vad, imikusuremus, ülekaalulisus, teismeliste rasedused, depressioonid ja suur vangide arv on seotud suure sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega (Richard Wilkinson, Kate Pickett. The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better. 2009). Uuringu järeldus oli, et mida suurem on ühis-konnas sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, seda enam on seal levinud nimetatud sotsiaalsed probleemid. Seega – soovides kõrgemat elukvaliteeti, turva-lisemat ja elamisväärsemat ühiskonda, on mõistlik pöörata tähelepanu sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse vähendamisele. Ning on selge, et sisukaks dis-kussiooniks Eestis materjali jätkub.
