MIHKEL RAUD: Kondid natside hambus

Mitte et keegi oleks osanud väga täpselt öelda, mida see “endine” siis endast õieti kujutab. Aga ometi – tänaval vene keelt kõnelevat rohkearvulist noortekampa kohates ei tõmbu ma enam hirmust füüsilise diskrimineerimise ees krampi, kuigi kevadel just täpselt nii juhtus, esimest korda üle nii umbes paarikümne aasta. Prognoositud aastatuhandetepikkune vastasseis on kolinud teise maailma. Sinna, kus mõned oma ja kõik ülejäänud kellegi teise nime all mõtteid avaldavad. Ehk siis sellesse nüüdseks juba tüütuseni demoniseeritud küberruumi, mida keegi vist kunagi meie kollektiivseks ajuks julges nimetada.

Ohtlik kääbusriik?

Marju Lauristin kirjutas oma võimsalt kommentaare genereerinud artiklis, et “provotseerides eestlaste seas pimeda “tiblaviha” väljendusi, on putinlikel meediastrateegidel kerge noppida eestikeelsest avalikust kommunikatsioonist (sh muidugi netikommentaaridest) näiteid ohtliku fasˇistliku kääbusriigi  kuvandi toetamiseks nii venelaste kui ka lääne avalikkuse silmis”.

Tõepoolest – pole kuigi keeruline ette kujutada rõõmu, mida mis tahes meediaväljaande netiversioonis ilmunud venevihast lõdisev kommentraar Kremli propagandameestes tekitab. Igal kas või ühte poliitilist kriminulli lugenud inimesel on paranoilistele uitmõtetele hetkeks voli andes imelihtne ette kujutada, kuidas nii mõnigi küberruumis venelastele verbaalse fantaasia piire kompava agarusega nööri ümber kõri sättiv grafomaan saab näpunäiteid ja raha nahktagidega rõugearmiliste meeste käest. Sest iga selline jälg – eriti kui neid on üle seitsmesaja nagu tsiteeritud Lauristini artikli puhul – on dokumenteeritud tõestus sellest, mida nahkjopedega meeste tööandjatel on hädasti vaja tõestada: Eesti on Euroopas ainus riik, kus kahekümnenda sajandi kardetuim ideoloogia levib ettekujutamatutes mastaapides.

Kõige kurvem kogu loo juures on aga see, et nimetatud kommentaarid (mida kirjutab ilmselt väike ja marginaalse mõjuga seltskond) ei teki tühjale kohale ning eestlaste aktiivne ja pime sallimatus – nii vähe, kui seda üldse on – elab peamiselt  sellesama sallimatuse teemadel nukrutsevate artiklite ja arvamuskolumnide kommentaariumites. Kurioossel kombel toidavad sallimatus ning selle avalikus meediaruumis hukkamõistmine teineteist. Nii võib näiteks Marju Lauristin – kui tema enda esitatud mudelit kasutada – ise tahtmatult provotseerida “pimeda tiblaviha väljendusi”. Kas ei või juhtuda, et me endi poolt selgelt müstifitseeritud eestlaste sallimatuse teemat pidevalt üleval hoides sallimatust lõppkokkuvõttes reaalselt tootma ei hakka? Või oleks paarisajale internetis laamendavale natsile kontide kihvade vahele loopimise lõpetamine pea liiva alla peitmine? The truth is out there…