MIHKEL MUTT: Üks rahvas, üks film, üks maitse

Muidugi ei ole. Sellest, et kunstikultuuril on põhjapanev tähtsus inimsoo jaoks tervikuna, ei tulene automaatselt, et sama kehtiks ka iga inimese puhul eraldi. Ja muidugi pole maalimise, laulmise, filmitegemise vms oskus ainus, mis inimest väärtustab. Vastupidine seisukoht on nii aegunud, et lausa imelik, et seda keegi üldse veel välja pakub (olgugi et nahutamiseks). Ehk nooruse maksimalismis on mõni veel mõelnud, et kõik, kes kõrgkultuurist ei jaga, tuleb seina äärde panna.

Mis puudutab lihtsaid rõõme, elu antusi, siis tasub meenutada “Stepihunti”, kus saksofonist Pablo vastab Harry Halleri etteheidetele, miks ta ei tee kõrgkultuuri: “Ma mängin, sest see teeb inimestele rõõmu.” Rõõm on see, mis teeb rõõmsaks, nii nagu õnn on see, mis teeb õnnelikuks, ja need on omal kombel viimase instantsi tõed. Ma kirjutan neile alla nii kaua, kuni nende abil ei alustata ristikäiku kõrgkultuuri vastu. Paraku oli 20. sajandil sääraseid ristikäike märksa enam kui elitarismipuhanguid.

Provokatsioon või kimäärid

Kõik totalitaarsed ühiskonnad on nõudnud rahvapärasust üldarusaadavuse tähenduses. Ent see pole ju ainus tähendus. Tuleb lahus hoida geneetilist ja väärtustavat aspekti. Ajaloolises plaanis on rahvakultuur see, mida rahvas ise teeb s.t kus pole vahet loojal ja publikul. See domineeris läänes lihtrahva juures laias laastus 19. sajandi viimase veerandini. Siis hakkas ka allapoole “tilkuma” kultuuri, milles enam ei osaletud, vaid mida tarbiti. Tulid odavad rahvaraamatud, tuli grammofon jne. Tänapäeval on isetegemine suhteliselt harv. Eestis me nimetame seda omakultuuriks. Need on koorid, ringid jms, kus inimesed käivad omast lustist. See on õilis asi. Enamik aga tarbib seda, mida nimetame massi- või levikultuuriks. Ka neid ei mõista ma hukka, kuni nad ei hakka pidama pervodeks neid, keda levikultuur ei rahulda.

Mulle näib, et Ilmar Raag kas provotseerib teadlikult või heitleb enda konstrueeritud kimääridega. Näiteks. “Paraku tuleb tunnistada, et ka teatud osa intelligentsist pöörab oma sotsiaalsed ja eksistentsiaalsed hirmud agressiooniks vaimselt erinevate vastu.” Ma ei eita, et neid juhtumeid on, aga ainult ajaloovõhik võiks väita, et see on tõusev trend. Demokraatlikus ühiskonnas pole rahvast ja rahvalikkust vaja kaitsta, küll aga kõrgkultuuri. Sest kõrgkultuuril ja selle esindajatel ei ole tänases maailmas reaalset võimu. Turumajanduses on ainus võim rahal. Aga kõrgkultuuri tarbija krooni väärtus on sama, mis levikultuuri tarbija kroonil. Ainult et viimaseid on märksa rohkem.

Haltuura pole südamelaul

Hiinlanna Susanna, kellega Raag Ameerikas õppides kööki jagas, toomine lihtsa inimese näiteks, kes ei saa aru Fellinist jt, ei päde. Tegemist on inimesega, kelle teadvussisusid ja psüühilisi struktuure on vorminud kuni viimase ajani väga isikupärane ja iidne kultuur. Loomulikult Susanna ei taipa hoobilt lääne inimese probleeme ega saa aru viisidest, kuidas neid on mainitud filmisuurmeistrid käsitlenud. Aga samas on selge, et kui Susanna abielluks hiinlasest kaastudengiga ja jääks läände elama, siis nende lapsed võivad neist filmidest suurepäraselt aru saada.

Ilmar Raag kirjutab ka sellest, kui tähtis on kunstiteose sotsiaalne sõnum, eetilised väärtused. Nõue ühiskondliku sõnumi järele meenutab sisu primaadi teooriat nõukogude kunstiteaduses, mille kohaselt võis olla teostuselt nõrku, aga sisult “vajalikke” teoseid.

Mis puutub teose looja sihiseadesse, siis loomulikult tuleb teost arvustada autori enda kehtestatud reeglitest lähtuvalt. Aga see ei vabasta vähimalgi määral kriitikut õigusest ja kohusest ka sihiseadet ennast arvustada. Miks peaks võimekas (kui ikka on?) inimene seadma endale madalaid sihte? Mis õigus on arenenud indiviidil vaimselt neljakäpakile laskuda?

Möönan, et ajutiselt neid põhjusi on. Üks on tunnetuslik huvi uute väljakutsete vastu. (Olen minagi omal ajal seriaalidele käsikirju kirjutanud!) Põhiline on ikka vajadus teenida elatist. See on ju endastmõistetav. Aga haltuura puhul ei maksa teha nägu, et see on “südamelaul“. Sellega seoses kerkib küsimus, kas see, kui prostituut annab endale aru, et ta prostitueerib, muudab teda kuidagi vähem prostituudiks? Ma ei ole kindel. Ehk ainult niipalju, et kuni inimene mõistab, mida ta teeb ega “pea paska pasteediks” (Alliksaar), on tal lootust ja võimalust patukahetsuseks.

Ärapanemine läheb kaubaks

Miks rahvale meeldib ärapanemine? See on hoopis laiem teema. Üks on kindel, see läheb hästi kaubaks. Igal juhul pole Ojal ja Juurel vähimatki pistmist kõrgkultuuriliku ülbusega.

Mul on veidi raske kujutleda, mis võinuks olla Olev Remsu isiklik huvi “Malevale” ära panna. Meenutaksin kõikidele, et Remsut ei ole meil üldiselt kombeks elitaristiks pidada. Arvan, et klassiviha asemel võiks otsida põhjust põlvkonnalõtkust.

Ilmar Raag kõneleb iseenesest õiget juttu inimlikest väärtustest ja rahvalikkusest, et kaitsta filmi, mida paar kriitikut on materdanud. Ma ei tea tema motiive. Ma ei tea ka seda, mis alusel ta väidab, et see film meeldib nn rahvale.

Tulles tagasi rahva ja haritlase dilemma juurde, siis pole nende vahel ületamatut vastuolu. Vanake Zossima ütles nõnda: “Sina oled suursugune, oled rikas, tark ja andekas – olgu, õnnistagu sind Jumal. Ma pean sinust lugu, aga tea, et ka mina inimene olen. Sellega, et ma sinust ilma kadeduseta lugu pean, just sellega ilmutangi sinu ees oma inimlikku väärtust.”

Õnnelik on inimene, kes armastab niihästi Andy Warholi ja Chaplinit, Bruce Leed ja torupilli, South Parki ja Matrixit kui ka Juhan Liivi ja Thomas Manni, Gaudit ja Tarkovskit. Õnnelik on inimene, kes simmanile sattudes suudab kaasa minna lihtsate südamlike viisidega ega korda endale iga sekund, et “see pole ju Pärt”. Aga kui ta silm ei sütti vaimustusest, nähes suurt raamaturiiulit, siis on temast kahju.

Samal teemal:

Ilmar Raag

“Klassiviha kultuuris”, EPL 20.9.