MIHKEL MUTT: Tunnetatud paratamatus

Olukord näib kujunevat eksistentsiaalseks. Muslimid ei lähe Euroopast kuhugi, nende hulk hoopis suureneb. Samas ilmneb järjest enam, et meil, tavaeurooplastel pole nendega lihtne koos elada. Pilditüli puhul võtab meid nõutuks muu hulgas muslimite pahameele irratsionaalsus Õhtumaa kriteeriumide järgi.

Muslimeid on riivanud see, mis on meile käsitamatu. Meie võime võtta teadmiseks, et prohvetit ei tohi kujutada, aga – olles mõistuseusku – tahame sellele ratsionaalset põhjendust. Ja kui seda pole, siis kipume asja pisendama. Võiks küsida, mis on meil selleks (v.a meie enda väärtuslik isik ja ehk pereliikmed), kelle au haavamise peale me ülepea solvuda viitsime? Rahvus ja lipp on vist ainsad natuke pühad asjad – mõnele.

Eurooplase teadvuspilti ei mahu, et prohveti isik on väga tugevalt seotud iga muslimi personaalse identiteediga. Samas muidugi ei tõtta meie isegi oma suursolvajat kohapeal maha lööma.

Praeguses konfliktis on toodud positiivsena esile, et mõlema poole mõõdukamad ringkonnad on leidnud nn ühisosa ja suhtlevad. Tore. Aga tasub tähele panna, et isegi mõõdukamad muslimid, korralikud ja haritud, kes mõistavad hukka Taani ja kogu maailma usukaaslastest kisakõrid, on nende piltide peale nukralt solvunud. Juhtunu olemuse ja perspektiivi mõistmiseks tulekski lähtuda mõistlikest muslimitest. Sest kisakõridest võivad saada mõistlikud, ent mõistlikust muslimist ei saa iialgi mittemuslimit. Ja kui need normaalsed ütlevad, et kogu maailmas olevat solvatud miljardit muslimit, siis tuleb meil seda võtta kui tõika ja n-ö sulgude ette tõsta.

Teiselt poolt on ka eurooplastel oma põhimõtted. Praegu vaieldakse, kas ajaleht avaldas karikatuurid süüdimatult või pahatahtlikult. Ja viibutatakse sõrme, et esimesel juhul oleks pidanud tagajärgi ette nägema, teine on aga lausa vitsaväärt. Asjade algus on juba ähmastumas. Meenutagem seepärast. Üks kirjanik tahtis avaldada lastele raamatu prohvet Muhamedist. See tundub ju muslimisõbralik akt. Lasteraamatutes on illustratsioonid endastmõistetavad. Ja need polnud mõeldud pilana. Aga ükski kunstnik polnud nõus, kõik kartsid. Siis otsustaski ajaleht ise korraldada vastava võistluse. Minu arvates oli see ajendatud trotsist, karikatuurid olid lihtsalt vindi peale keeramine. Toimetuse meelest oli ühiskonnas miski mäda, kui kõik vaba maa kunstnikud midagi kardavad. Kui veidi pateetiliseks minna, siis nad tahtsid näidata, et sõnavabaduse vaim ei ole Taanis surnud. Sõnavabaduse toetamine oli motiivina ülimuslik, muslimitele meelehärmi tegemine on kaasnähtus. Rõhuasetus on erinev.

Arutlusega ei jõua siin kahjuks kaugele. Sest usutõde on usklike jaoks (pean silmas tõsiusklikku, praktiseerivat usklikku) viimase instantsi tõde. Umbes nii, nagu vanasti võisid sa olla igapidi õige, aga siis ütles näiteks rektor Arnold Koop, et on olemas veel parteilase südametunnistus, mis on üle igast muust tõest!

Kunagi püüti Euroopas lepitada usku ja teadust, mis on põhimõtteliselt võimatu. Saab ainult kokku leppida nende kahe omavahelises tööjaotuses või usu mõistet muuta. Niisamuti ei ole nüüd võimalik täielikult lepitada usku ja sõnavabadust.

Seepärast on muslimil ja tavaeurooplasel võimatu kokku leppida tõe ja õiguse pinnal, viimaste järeldusteni minnes. Lähtekohad on liialt ühismõõdutud.

Ka enamik lääne tavakodanikke saab paljudest põhimõttelistest asjadest erinevalt aru, aga ei näri üksteise kõri. Nad lihtsalt hoiduvad erinevustest rääkimast. On öeldud, et nii tavaeurooplased kui ka muslimid peaksid mõlemad tegema mööndusi. Nõus. Aga milliseid?

Arvan, et meie oleme võimelised osa oma sõnavabadust “külmutama”. See jääb meile alles, aga me ei kasuta seda. Kas või põhimõttel: “Ma tean oma õigust kellelegi halvasti öelda, aga kui ma ühtaegu tean, et teine sellest õnnetuks muutub, mis lõbu on mul oma õiguse kasutamisest – kui ma just sadist pole?”

Aga me tahame ka midagi vastu. Kui meile öeldakse, et vastutasuna jäetakse meie saatkonnad maha põletamata, siis on see meile nigel vahetuskaup. Kui meie nende tundlikke asju ei torgi, siis ootame neilt, et nad käituksid oma valikkodumaa seaduste järgi (Prantsusmaal puudutab see näiteks naiste pearätikandmist).

Konflikti õppetund

Kuidas võiksime säilitada oma tolerantsil põhinevat väärikust nii, et “nemad” saaksid aru, et see pole nõrkus, vaid tugevus? Et me jätame nende tunded puutumata mitte kartusest, vaid lugupidamisest? Kuidas öelda, et targem annab järele, ilma et seda võetaks järjekordse alandamiskatsena? Olukorda komplitseerib, et Euroopa

islam sõltub oluliselt välisteguritest. Euroopas toimub varjuteater, varjuheitjad ise on aga maailmalaval.

Kuigi ameeriklastel on kõva argument, et 9/11 toimus enne Iraagi sõda, tuleks vaadata ajalugu pikemas perspektiivis. Paljude kolmanda maailma mõtlejate meelest kujutavad viimased pool tuhat aastat endast ida ekspluateerimist lääne poolt. Selle valgusel on mõneteist miljoni muslimi Euroopa lihapottide juurde lubamine piisake meres. Maailm muutus teiseks aga juba siis, kui Iraanis tuli võimule ajatolla Homeini ja peagi piirati sisse Ameerika saatkond.

Mida on konflikt õpetanud? Majandusalal seda, et kui muslimimaad võivad boikoteerida Taani piimatooteid, siis Euroopal on raske vastata omapoolse boikotiga, sest ainus, mida me sealt tõepoolest vajame, on ühtaegu kõige tähtsam, s.t nafta. Samas ei ilmnenud Euroopa ühtsust. Teiste maade kaupmehed ei solidariseerunud taanlastega, vaid pigem kasutasid olukorda, et vabanenud turuosa hõivata. Valitsused “kõndisid munade peal”, lähtudes reaalpoliitikast. Võib küsida: kes siis veel oleks pidanud näitama Euroopa üksmeelt kui mitte ajakirjanikud neid karikatuure järjepanu trükkides?

Mõtlemisainet peaks olema Valge Majal. Lähis-Ida maade avalikkus arvas siiralt, et Taani valitsus saab ajakirjanikke karistada. See tähendab, et kui nende maade endi (näiteks Iraagi) tulevane opositsioon peaks piiksatama, siis valitsus karistakski neid. Kuidas siis ikkagi on lood demokraatia eksportimise võimalustega?

Positiivne on, et muslimite ja ülejäänud Euroopa senine vaikivalt kohuv vastasseis on saanud avalikuks, asjaga vähemalt tegeldakse.