MIHKEL KAEVATS: PÖFF surnud, elagu Plaza!
(87)Vaimsus sünnib sõbralikust, võib-olla isegi natuke logisevast, aga kindlasti solidaarsest olustikust. Need on kohtumised sõpradega, keda me oleme juba aastaid tundnud, ja kohtumised sõpradega, keda me pole mitte kunagi varem näinud. Kuid kellega meil on midagi ühist.
Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) on viimase kuue aastaga andnud meile sellise võimsa vaimsuse, mis on ehk üllatavgi nüüdses anonüüm-kapitalistlikus Eestis. PÖFF on tekitanud ühtekuuluvustunde, mida oodatakse terve aasta – see on eriline aeg, kui need põhja valgusetud ööd ei olegi nii masendavad, kus mingi lustliku vooluga satutakse sageli pooljuhuslikult ning tihtipeale trepile istuma, et näha väga erinevaid filme. Filmide vaheaegadel sõpradega vesteldes, et nendega siis filmide ajal vaikida. PÖFF on andnud mitmele, võib-olla täiesti erinevale põlvkonnale ühise, vaimsuse identiteedi. PÖFF-i on alati saatnud ehtsad tunded.
PÖFF on seitsmendat korda. PÖFF-i ei ole enam. Juba aimdus, et pean piletid ette ostma, oleks pidanud mind veenma, et miski on valesti. Kes ostis varem PÖFF-ile pileteid hulgi ette?
Kolimine professionaalse multiplekskino seinte vahele on muutnud festivali professionaalseks. Selle sõna kõige ebameeldivamas, professionaalses kretinistlikus mõttes. PÖFF-i vaim on uppunud kinosaalide ees müüdava popkorni sisse. See nii loomulik PÖFF-i sõprus on kadunud professionaalselt viisakate kassiiride klienditeenindaja-naeratusse (mis ei välista, et nad on toredad inimesed – it’s just the company policy, you know?); solidaarsus on taandunud Plaza turvameeste morni, skeptilise ja vaenuliku ilme ees. Filmide vaheajal on piinlik vaikus ja filmide ajal vestlevad võõrad.
Ma olen PÖFF-i programmis näinud palju filme, mis pole mulle põrmugi meeldinud. Aga see on ju PÖFF olnud – ja PÖFF sai alati andeks. Viletsa filmi saalist olen üsna pea sattunud hea filmi vaatajaks, pooljuhuslikult, trepile... Nüüd lahkusin igavalt seansilt ja tahtsin sisse astuda järgmisele. Sõbralik pöfflane oleks mu isegi lubanud, aga Plaza töötaja sekkus resoluutselt. “Kino sise-eeskirjad!” kordas ta rigiidselt oma vaimuvaenulikku firmastampi.
Mu kallid sõbrad, mõnes mõttes peame leidma endale uue koha, kus koos olla. Kallis Jazzkaar on meil veel olemas. Kohtume siis mõnel uuel, veel nimetul karnevalil?! PÖFF on surnud, elagu Plaza!
Mihkel Kaevats, üliõpilane
 |
  |
 |
