Mida teha vaesusega?

Just nüüd on aeg, mil majanduskriis tavakodanikku täie jõuga rõhub. Teisalt on nüüd õige aeg läbi vaadata senised meetmed, et kavandada midagi sellist, mis vaesusevastases võitluses sügavamaid tulemusi annab.

Just töötusel on suur mõju vaesuse süvenemisel. Töötuid on Eestis 110–130 000 (25. veebruari seisuga oli töötukassas registreeritud 94 631 töötut, kuid kõik reaalsed töötud ei pruugi arvel olla – toim). See tähendab, et paljud pered juba on vaesuses, paljud on sinna langemas. Niigi suur töötute arv võib veelgi kasvada.  

Vanemate töötus on oluline ka laste seisukohalt. Ja probleem ei ole ainult selles, et töötute vanemate lapsed elavad kehvemini, vaid ema-isa töötus avaldab mõju ka nende ellusuhtumisele: nad tunnevad end kehvemas positsioonis olevana, neil puuduvad väljavaated vaesusest välja rabeleda. Vaesus taastoodab vaesust, ka siinsamas Eestis.

Vaesus avaldab mõju laste elukäigule. Ehkki Eestis püütakse jätta muljet, et meil on kõigile kõik teed avatud, näitavad uuringud, et need, kel puudub võimalus omandada hea haridus, on määratud tegema lihtsamat tööd. Süveneb tendents, et päritolu määrab inimese tulevase sotsiaalse staatuse. Töötute ja eakate järel ongi madala haridus- ja kvalifikatsioonitasemega inimesed suure vaesusriskiga grupp.

Töökoht on parim kaitse vaesuse ja tõrjutuse vastu. Kuid tööhõive kasv ei ulatu tööturul kõigini – erinevused on palgakasvus, koolitusvõimalustes ja töövormides.

Üks konkreetne näide: koolituse analüüs näitab, et juhid ja kõrgharidusega spetsialistid said ka majanduslikult edukamatel aastatel madalama kvalifikatsiooniga töötajatest rohkem koolitust. See tähendab, et ka Eesti täiskasvanukoolituses tuleb asjad üle vaadata.

Vaesuse seisukohalt ei ole midagi tähtsamat kui tegeleda töötusega. Riik ei loo töökohti, kuid ta saab eri meetmetega kaasa aidata töötuse vähendamisele. Seepärast tuleb tervitada tööpraktika juhendamistasude ja palgatoetuse maksmiseks planeeritud vahendite kasvu. Iseküsimus on, kas töötute koolituse summade vähendamine on õigustatud.

Muuta vanemahüvitist

Laiem küsimustering seostub laste- ja peretoetustega. Sotside ettepanekut eraldada toimetulekutoetust arvestades lastetoetus perekonna sissetulekust võib vaadata nii ja naa. Ühelt poolt on õige, et lastetoetuse arvestamine perekonna sissetulekute hulka hägustab lastetoetuse mõtet. Teisalt on 300 krooni väike summa neile, kes on tõeliselt hädas. Jah, asi seegi, kuid poliitika tasandil peaks ette võtma tõsise reformi, vaatama kõikide toetuste ja hüvitiste saajate gruppe ning pakkuma välja süsteemse käsitluse. Kui muidugi vaesuse vastu võitlemine ikka tõepoolest on eesmärk.

Sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu (IRL) reaktsioon sotside ettepanekule oli ette teada: ta lubas, et valitsus tuleb välja oma lähenemisega. Loodetavasti tähendab terviklik lähenemine kõigi toetuste ja hüvitiste, ka vanemahüvitise ülevaatamist, sest virisemine 300-kroonise lastetoetuse üle ja leppimine 35 000-kroonise vanemahüvitise ülemmääraga (kuhu li­sandub lastetoetus) ei jäta just suurt lootust terviklikule lahendusele.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse seisukohalt peaks lastetoetus olema muidugi suurem kui 300 krooni. Teiseks on vaja lisameetmeid vaesuse vastu võitlemiseks. Ehkki meil korratakse sageli teada-tuntud ütlust, et iga vald toitku oma sandid (pro vaesed), on vaesus siiski riiklik küsimus – niimoodi lähenetakse sellele ka Euroopa Liidus.

Üle tuleks vaadata vanemahüvitise põhimõtted, vabastades raha hädas olevate laste toetamiseks. Kaaluma peaks mitte niivõrd universaalsete, kuivõrd pere majanduslikust olukorrast tingitud toetuste suurendamist, jättes raha ja otsustamise kohalike omavalitsuste kätte. Eriti just väiksemates omavalitsustes teab kohalik võim hästi, kus on häda kõige suurem. Töötus on aga just väiksemates kohtades suur.