Mida teha keskealise seersandiga?

Sama ülesannet ei täida ühiskonnas ükski teine institutsioon. „Ohvitser ei ole palga­sõdur, kes osutab teenuseid sellele, kes paremini maksab, ega ka kodanik-sõdur, keda inspireerivad patriotism ja kohusetunne. Ohvitseri motivaatoriteks on armastus oma professionaalsete oskuste vastu ja sotsiaalne kohustus kasutada neid oskusi ühiskonna hüvanguks.”1

Jõu kasutamise õigusega kaasneb sotsiaalne ootus, et selle kasutamine on proportsionaalne ja kontrolli all ehk teisisõnu professionaalne. Professionaalsust saab tagada ainult spetsiifilise väljaõppe ja praktilise kogemuse kaudu. Seetõttu on sõjaline organisatsioon üles ehitatud hierarhilise karjäärisüsteemina, milles inimene liigub järgmisele astmele alles pärast nõutud kompetentsitaseme saavutamist. Erinevalt enamikust elukutsetest teeb noor inimene sõjaväelase ametit valides tõepoolest valiku aastakümneteks, kusjuures ta valib ühtlasi ainukese tööandja, sest sõjaväelasele saab selleks olla ainult riik. 

Riik omakorda vajab sõjaväe hierarhilist karjäärisüsteemi. Me ei saa kuulutada välja konkurssi pataljoniülema või kaitseväe juhataja  ametikohale ning loota, et leiame tänavalt inimese, kes juhib sama tõhusalt nii kaitseväge kui ka saapavabrikut. Kindralid peavad kasvama kaitseväe seest, see omakorda nõuab aega ja ressurssi, samuti kindlustunnet, et valitud tee on käimist väärt ja riik väärtustab aastatepikkust pühendumist. Võib-olla on kellelgi raske uskuda, et kapral ei saa armee juhtimisega hakkama, kuid paraku on Euroopa ajaloost hoiatav näide olemas ja sellest oleks tark õppida.

Nagu kivid müüris

Hoolimata rahvatarkusest, et igal sõduril on ranitsas marssalikepike, ei saa igast seersandist leitnanti ega igast kolonelist kindralit. See ei ole hierarhilises ülespoole kitsenevas süsteemis võimalik ja selle järele pole ka vajadust. Kaitseväe kaaderkoosseisu võib võrrelda põllukividest laotud müüriga. Kuigi kõik kivid on erinevad, pole ükski üleliigne, õieti laotuna moodustavad nad tugeva ja monoliitse terviku.

Kõrgem sõjakool koolitab nooremleitnanti kolm aastat, siis on ta teoreetiliselt valmis kaadrikaitseväelase karjääriks. Kolonelleitnandile vajaliku pagasi kogumine kestab vähemalt 15 aastat. Enamikus riikides on kolonelleitnandi tase see, kus langetatakse ohvitseri edasist karjääri kujundavad otsused. Selleks ajaks on ohvitser saavutanud vajaliku küpsuse – ta on üldjuhul läbinud tasemekoolituse astmed ja kogunud vajalikul määral praktilist teenistuskogemust. Teisest küljest muutub püramiidjas karjäärisüsteem siit alates kitsaks – ülespoole pääsevad vähesed, allesjäänud jätkavad teenistust endisel tasemel, liikudes edasi mitte vertikaalselt, vaid horisontaalselt.

Mingil hetkel hakkavad sellele tasandile kinni jäänud inimesed takistama nooremate pealekasvu. Samal ajal on üle nelja-kümnesel kolonelleitnandil raskem tööturul uut rakendust leida kui 30-ndates kaptenil – ühiskond ei pruugi vajada tsiviilisikut, kes tunneb põhjalikult „vägivalla juhtimise” spetsiifikat, kuid mitte ühtegi tsiviileriala. Seega on oluline, et kaitseväel oleks mehhanism, mis tagaks ühest küljest senise teenistuspanuse väärtustamise kaitseväest väljumisel ning teisest küljest vabastaks piisavalt ametikohti altpoolt tulijatele. Kindlasti saab näiteks kaitseväes teeninud sideallohvitser oma erialal tööd ja leiba ka tsiviilmaailmas. Suurtüki- või jalaväelasega on lugu keerulisem – nende professionaalseid teadmisi vajab vaid üks tööandja, riik.

Meie riigikaitsemudel on üles ehitatud reservarmeele. Rahu-aegne alaline koosseis on pelgalt jäämäe tipp. Rahuaegse kaitseväe põhiülesanne on ette valmistada üksusi kaitseväe sõjaaegse struktuuri tarbeks, mille suuruseks annab arengukava 25 000 kaitseväelast, mis omakorda vajab enam juhte kui rahuaegne kaitsevägi. Noored pensionärid on kriisi ajal juhtiva koosseisuna kaitseväele vaieldamatult kasulikud. Kaitseväeteenistuse seadus näeb ette, et kaitseväekohuslane kuulub reserv­väelaste hulka 60. eluaastani ja selle tõttu saab 50-selt pensionile läinud endisi kaadrikaitseväelasi edukalt reservüksustes kasutada.

Kaitseväe ja tsiviilkeskkonna töökorralduse vahele ei saa tõmmata ühest paralleeli. Möödunud suvel võttis riigi poliitiline juhtkond vastu otsuse saata Afganistani valimisi turvama lisakompanii. See ülesanne sündis poliitilisest tahtest, üheski kaitseväe plaanis seda enne ei olnud. Minimaalse ettevalmistusaja tõttu täitis ülesande teiseks otstarbeks formeeritud kompanii, mille ülem major Ain Tiidrus ja suur osa isikkoosseisust olid just värskelt Afganistanist tulnud. See on üks näidetest kaitseväelase teenistuses ette tulevate ootamatute ülesannete, aga ka poliitilise tahte kiire ja efektiivse täideviimise kohta.

Kaitseväe suurimal õppusel Kevadtorm osaleb igal aastal pea 3000 kaitseväelast, neist pooled kaadrikaitseväelased. 20-päevase õppuse sisse jääb viis puhkepäeva, samuti ei kesta õppus kaheksast viieni, vaid ööpäev läbi. Ajateenijad lähevad pärast õppust reservi, kuid töölepinguseaduse kohaselt peaksid 1500 kaadrikaitseväelast saama õp­pu­se järel 45 puhkepäeva. Kas kaitseväe selline kasutamine on mõistlik? Ehk peaks kaitseväeteenistuse eripära kompenseerima teistsuguste meetoditega?

Pensioniküsimuse lahendus

Põhiseaduse II peatükk sätestab kodanike põhiõigused. Paragrahv 12 näeb ette kõigi kodanike võrdsuse seaduse ees ja sellele sättele viitavad seletuskirjas ka pensionisätete parandus­ettepanekute koostajad. Pea-tükki süvenedes selgub, et paljusid siin loetletud põhiõigusi on kaitseväelaste puhul suuremal või vähemal määral piiratud, näiteks õigust poliitilisele enesemääratlusele ja ettevõtlusega tegelemisele. See kõik peab tagama kaitseväelaste sõltumatuse ja apoliitilisuse, aga ka võimaluse kasutada kaitseväge kui riigile olulist instrumenti kiirelt ja tõhusalt.

Praegu maksab kaitsevägi sotsiaalmaksu teiste asutustega võrdsetel alustel, kaitseväelaste pension ei tule aga üldisest pensionifondist, vaid kaitse-eelarvest. Loogiline oleks lahendus, kus kaitseväelaste vanaduspensioni osa tuleks teistega sarnaselt pensionifondist ja kõrgem riskitase kantaks riigikaitse kuludest. Mõlemad osad kokku looksid kaitseväelase jaoks piisavalt motiveeriva tulevikuperspektiivi.

Kaitsevägi koos oma karjääripõhimõtetega on terviklik süs-teem. Muutes süsteemi üht osa, muutuvad paratamatult ka teised. Muutunud süsteem ei pruugi sarnaneda esialgsega, rääkimata ühtelangemisest.2 Paljuräägitud pensionisüsteem on kaitseväeteenistuse süsteemi üks osa. Asendades toimiva süsteemi millegi muuga, peame mõtlema, millised on tagajärjed. Süsteemi muutused ei pruugi puudutada vaid  mõnesajale inimesele makstavat vanaduspensioni, vaid võivad mõjutada kogu sõjaväelaste karjäärisüsteemi, ettevalmistust ja teenistuse korraldamise põhimõtteid ning lõppkokkuvõttes kogu riigikaitsesüsteemi tervikuna. 

1 Huntington, S. „The Soldier and the State”, The Belknap Press of the Harvard University Press 1957, 1985, 12. trükk, lk 15

2 Lorents, P. Süsteemse käsitluse alused, Tallinn 1998, Eesti Riigikaitse Akadeemia kirjastus