Mida teha, et rahutused enam ei korduks?

 Siim Kallas

Euroopa Komisjoni

asepresident

Olen jälginud sarnaseid sündmusi Euroopas ja mäletan hästi möödunudaastasi rahutusi Prantsusmaal ja ka Belgias. Kõigis ühiskondades on probleeme, millega tuleb tegeleda ja mida peab lahendama, kõikjal toimuvad protestid ja meeleavaldused ja see on täiesti loomulik demokraatia osa.

Kuid kui tahes rasked ei oleks probleemid ja keeruline vägivallatsejate taust, ei ole meelavaldustel käiku lastaval vägivallal ja rüüstamisel Euroopas õigustust ja see ei anna vastust mingitele probleemidele. Need inimesed, kes aga vägivalda kasutavad, peavad saama karistuse.

Erinevaid ausambaid on Euroopas tuhandeid, nende saatus aga on iga riigi siseasi ja protestijatel ei tasu loota rahvusvahelise üldsuse sekkumisele.

Rein Raud

Tallinna ülikooli rektor

Ma loodan südamest, et nii eesti kui ka vene rahvusest inimestel jätkub meelekindlust ja väärikust, ning mis peaasi, jõudu teineteist näha ja teineteisega inimeste keeles edasi rääkida. Et eestlased saaksid aru, et nende vene päritolu kaasmaalastest on vaid tühine käputäis neid, kes poliitiliste loosungite alla varjudes vandaalitsevad ja laamendavad, ja et Eesti venelased ei näeks igas eestlases mõnda paadunud natsionalisti, anonüümsete ja mürgiste netikommentaaride autorit.

Kui jätkub see, mis üleeile algas, satub ohtu väga palju, kuni kaob see tasakaal ja usaldus, mida suurte pingutuste ja pika ajaga on kahe kultuurilise kogukonna vahele suudetud luua ja millele me suures osas oleme tänu võlgu oma riigi kiire arengu eest.

Ärgem unustagem, et kui see kõik lõpuks mööda läheb, jääme me ikka üksteise kõrvale alles ning meil on endiselt vaja lahendada meie ühiseid probleeme.

Ning ka ühine ajalookäsitus saab meil sündida ainult dialoogis ja läbi katsete teineteist mõista, tunnistades lähtepunktina teineteise õigust erinevale arvamusele, mitte aga läbi

vägivalla ja vastastikuste süüdistuste, sest sellistes olukordades ei ole kunagi kellelgi sada protsenti õigus. See ei ole tüli, milles üks pool võiks osutuda võitjaks ja teine kaotajaks – kui tuleb kaotus, siis kaotavad kõik.

Ma arvan, et me kõik tahame pigem elada Tallinnas

kui Sarajevos, Belfastis või Beirutis. Öelgem seda üksteisele, enne kui hakkame rääkima muust.

Jüri Mõis

ettevõtja, endine

Tallinna linnapea

Eestis ei puhke kohe kindlasti mingit kodusõda – selline hinnang on selgelt ülepingutatud. Ja sellepärast ei pea Eesti

riigi võimud ka omalt poolt astuma mingeid radikaalseid samme.

Samas tuleb tunnistada, et Tõnismäel praegu väljakaevamisi alustada ei olnud valitsuse poolt just kõige mõistlikum ja kõige paremini ajastatud otsus. See provotseeris õhtupimeduses Tallinna tänavatele laamendama 300–500 noorukit, kellest paljud olid ka purjus.

Ma ei usu, et juhtunu pärast läheksid nüüd Eesti-Vene suhted kapitaalselt untsu. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja suhtleb Venemaaga välispoliitiliselt Euroopa Liidu kaudu. Tegu pole niivõrd Eesti–Vene, vaid Euroopa Liidu–Vene suhetega.

Sellepärast pean ma ka ebatõenäoliseks, et Venemaa kehtestab Eesti vastu majanduslikud või mõned muud sanktsioonid. Ehkki kui keegi tahab Eesti partnereid mingites suhetes alt vedada, siis vähemasti valveseletus on tal selleks nüüd olemas.

Mis puudutab mu enda ärilisi tegemisi Venemaal, siis on mul tegemist sedavõrd usaldusväärsete partneritega, kes ei lase end sellistest emotsionaalsetest sündmustest häirida.

Märt Väljataga

Vikerkaare peatoimetaja

Küsimus, mida nüüd teha,

tuleks adresseerida eeskätt nendele, kelle sammudest rahutused alguse said, s.t Ansipile jt. Mina oleksin pronkssõduri sinnapaika jätnud: kuju

saanuks ju tõlgendada fašismivastase võitluse mälestusmärgina. Aga paljud näikse vist kahetsevat sedagi, et Saksa okupatsioonile siin lõpp tuli.

Rahvastevahelist võõrdumist aitaks nüüd ehk vältida veel see, kui valitsus tuleks väga tugevalt vene kogukonnale vastu: tühistaks gümnaasiumihariduse eestistamise plaanid, leevendaks keele- ja kodakondsusseadust jne. Et venelastel kaoks tunne, nagu oleksid nad siin võõrad.

Võimulolijate jaoks tähendaks see aga praegu näo kaotamist ja seetõttu neid samme vähemalt nii pea ette ei võeta. Ja kui mäss saab edukalt maha surutud, siis võib-olla unustatakse ka vajadus nendeks sammudeks hoopis.

Meie, eestlased oleme nüüd ju saanud nii tugevaks ja võimsaks: me ju näitasime, et meil on oma helikopterid ja pisargaasikahurid. Ja majandus aina kasvab.

Võim aga teatavasti korrumpeerib ja tekitab peapöörituse edusammudest.

Tulevikupoliitika saab lähtuda ainult eeldustest, et Eestist ei saa kunagi üherahvuselist ega ükskeelset riiki, ja seda ei peakski tahtma. Ja et venelaste ja eestlaste ajaloonägemustel on ka oma ühisosa: eesti keel on praegu elus siiski tänu sellele, et Saksa okupatsioon kestis siin ainult kolm aastat.