Mida finišis peale hakata?

Lihtsalt peab hakkama, teisiti poleks olukord talutav. Mõni erakond võiks hästimineku lausa oma tegevuse arvele kirjutada – seegi oleks talumatu. Tõde ju on, et kõik halb tuleb valitsustest, vähese hea suudab inimene ise tekitada valitsuste kiuste.

Pärast eurole üleminekut ei ole Eestil enam kriisidest väljumise strateegiat, kirjutas Rainer Kattel eilses Eesti Päevalehes. Ja lisas: „Euro tähendab Eesti jaoks – nagu kõigi teiste euroala liikmete jaoks –, et ainus võimalus väljuda buumide-kriiside tsüklist on Saksamaaga võrreldav tootlikkuse kasv. Ehk täna peaksime suutma teha rohkem ja paremat tööd kui eile.” Sünge perspektiiv. Aga tuttavalt lohutu. Et elu igavesti üks talupoeglik tööorjus ongi, nii õpetatakse üha uutele sugupõlvedele kooli ajaloo- ja kirjandustunnis. Moodsa maailma sententsimeistrid toodavad esivanemate tarkusele ja kogemusele kinnitust juurde – isegi ainult paigalseismiseks tulevat aina kiiremini joosta, kuna maailm me ümbergi muutuvat üha kiiremini.

Et teada, kuhu kiirustada, on muidugi vaja visioone. Kiidu-väärselt on visiooniloome oma kanda võtnud Arengufond. „Üksikküsimustele ei saa vastata, kui pole visiooni kujul inspireerivat ja ühiselt tunnetatud suunda, kuhu õigupoolest välja tahame jõuda,” defineeris fondi juhatuse esimees Ott Pärna visionäärluse mõtte Eesti Ekspressis (08.05).

Niisiis, küsimus on selles, et peab kuhugi välja jõudma ja millegi valmis saama. Alles seejärel tohiks hetke puhata. Sportlane, kes rajale sööstnud, muidugi mõtleb nii. Et millal kord saabub muremuljutusest ja piinapigistusest päästev finiš? Eesmärgile rühkivaid atleete iseloomustatakse väljenditega „läks punasesse”, „täiesti pilditu”. Kuid peatugem ja küsigem, kas me riigi ja rahvana üldse kellegagi võistleme, ja kui võistleme, siis miks ja milles. Kas sakslasega töökuses? Kas üldse on võimalik end hästi tunda, kui end kellegagi lakkamatult ei võrdle?

Jumalast antud näitaja

Majandusliku maailma põhiline võrdlusnäitaja on sisemajanduse kogutoodang (SKT) tervikuna ja inimese kohta. Kõik kasutavad ja kõik räägivad, aga levinuima võrdlusnäitaja seos heaoluga on pehmelt öeldes puudulik ning selle väärtust üksikisik oma nahal kuidagi tajuda ei saa. Inimese jaoks on tegu niisiis jumalast antud näitajaga, mida ta iseseisvalt välja arvutada ei suuda (ei ole juurdepääsu andmetele ega oskust nendega ümber käia), millesse ta aga peab uskuma. Sisemajanduse kogutoodangu näitaja muutust tähistab selge hinnang (eelarvamus). Et kasv (+) on hea, kahanemine (–) halb.

Muidugi on olemas pingeridu, mis võtavad arvesse muudki, kui ainult rahas mõõdetavat. Kuid need pole riikide ametliku läbikäimise arsenalis. Õnnelikkuse või vabaduse edetabelitest ei tuletata riigi krediidikõlblikkust. Lisaks öeldakse, et sisemajanduse kogutoodangul on tugev positiivne korrelatsioon hea-olunäitajatega. Sellega võib leppida ja määrata end Eestis veel vähemasti aastakümneteks näriva rahulolematuse küüsi – liiga palju on ilmas neid, kes võivad eestlaste ees hoobelda, et neil on suurem SKT per capita.

Töötada nagu sakslane

Euroopa allakäigu ja USA ülimuslikkuse jutlustajad osutavad tihti, et ka rikkamate Euroopa riikide SKT jääb Atlandi-tagusele alla. Seejuures unustatakse lisamata, et keskmine eurooplane kulutab aastas tööle veerandi võrra vähem tunde. USA kohta on arvutatud (sellised näitajad pole küll iial veatud), et keskmiselt sama suure sissetuleku saamiseks (inflatsiooniga tasandatult) peab ameeriklane töötama aastas kaheksa nädalat rohkem kui 40 aastat tagasi. Tööaja pikendamise rallile on jänkid eurooplasi kutsunud aastakümneid. Prantslast selle jutuga ei püüa, aga sotsialistlikust orjusest vabanenud EL-i uuemad liikmed on sellega kaasa läinud. Hetkekski peatumata, et küsida – milleks ja kas teisiti ei saa.

Majandusteadlaste, visionääride ja ettevõtjate jaoks seostub kõik töö tootlikkusega. See tähendab, et kas sama ajaga toodetakse rohkem või siis sama kogus aina lühema ajaga. Kuid jällegi on tegemist näitajaga, mida üksikisik ei taju. Rainer Kattel soovitab töötada nagu sakslane. Aga suuremas osas Eesti ettevõtetest-asutustest ei ole tööl sakslasi, kellega mees mehe konkurentsis tootlikkuselt võistelda, kellelt snitti võtta. Neis, kus on, töötatakse vaevata sakslasega võrdselt. Paljud on ka välismaal töötanud ja suurepäraselt hakkama saanud, olnud kohalike töötajatega võrdväärselt tootlikud. Tavamõistuse järgi ei saa küll kuidagi väita, et igaüks teeks sihilikult vähem ja kehvemini kui sakslane samal ametipostil. Ei õnnestu sellegi jutuga endale enam orja osta.

Mida siis teha? Kui mõõdupuu tekitab halba enesetunnet, siis võiks ta nurka visata. Visioonimeistrid aga peaksid seadma sportlikuma meelega kaasa-mõtlejatele (kes tahavad ees-märki, finišit) ihaldusväärsemaid eesmärke – näiteks 30- või 20-tunnine töönädal. Kuid jutt, et eurost kui rahaühikust Eesti õnnetuses suurt midagi sõltuks, ei ole eriti veenev. Suur Milton Friedman isiklikult ütles juba aastal 1999, et euro ei pea raha-ühikuna vastu rohkem kui mõne aasta, seega ei tohiks teda enam olemaski olla.