Mehed – ripakil reservväelased

Kuni selle hetkeni olin elanud sama õndsas teadmatuses kaitseväe seadusest ja pea kohal rippuvast kohustusekoormast nagu arvatavasti enamik lugejaidki. Nüüd vedasin paragrahvid elektroonilisest Riigi Teatajast arvutiekraanile ja sain teada, et KÕIK Eesti Vabariigi meessoost kodanikud, kes on kunagi sõjaväes käinud, on kenasti arvatud kaitseväe reservi, kus nad peavad püsima kuni 60-aastaseks saamiseni.

Reservi sõjaväelised oskused vajavad pidevat lihvimist ja sellepärast võib meile kõigile aeg-ajalt korraldada õppekogunemisi, mida vanasti kutsuti kordusõppusteks ja millega nõukaajal peamiselt rokkmuusikuid, hipisid ja muud riigivastast elementi ümber kasvati. Kogunemistest osavõtt ja sinu positsioon seal ei sõltu sellest, kui suur ülemus või kuulsus sa tsiviilelus oled, vaid sõjaväelisest auastmest. Mulle näiteks andis Vene sõjaväes pataljoni zampolit’i tellimusel ilusa, paljast naist kujutava pildi joonistamine reamehe mustadele õlakutele kaks kuldset triipu.

Eesti kaitseväes vastab see nooremallohvitserile, keda riigil on võimalik kordusõppustele kutsuda summaarselt kuni üheksa kuud reservisoleku aja jooksul, sealjuures kuni kolm nädalat aastas. Sõduritele on see aeg vastavalt kuni kuus kuud ja kaks nädalat, ohvitseridele 12 kuud ja neli nädalat. Kaitsevägi saadab sulle 120-päevase etteteatamisega teate kogunemise aja ja koha kohta, kuhu tuleb välja ilmuda kas või maa alt.

Kui seadustel Eesti riigiametniku saksa täpsuse ja vankumatusega järge vedada, siis tuleb arvestada, et vabastuse niisugusest kogunemisest annab piltlikult öeldes ainult kas raske haigus või surm, sõltumata sellest, kus maailma nurgas keegi mingil põhjusel viibib. Mahetalu pidamise kibedad tööd, aastaks ette broneeritud perepuhkus ja muud sellised pisiasjad ei kaalu seaduse mõttes õppekogunemisest kõrvalejäämiseks grammigi! Võim teie elu ja saatuse üle otsustamisel lasub nüüd vastava kaitseringkonna ülemal ning kõigi pikemaajaliste plaanide õnnestumine, kokkukukkumine või seadusega pahuksisse sattumine ja sellest tuleneva vastutuse kandmine sõltub täiel määral konkreetse inimese heast tahtest ja vastutulelikkusest. Ehk teisisõnu: suvast. Tere tulemast maailma, mille kirjeldamine andis ainest Franz Kafkale!

Riigikaitse – püha kohus!

Oleks siiski sigadus mainimata jätta, et kui on ikka suur jama, siis vabastuse saab. Kaitseväe ametnikud on ohvitserid ja sõjas juhtub mõndagi.

Asjal on aga veel üks aspekt. Reservõppekogunemisel osalemiseks on tööandja kohustatud teid vabaks andma, kuid siis katkevad ajutiselt kõik teie kehtivad töölepingud (sama ajaühiku eest katkeb ka puhkusetasu arvestus) ning palka saate nüüd juba vastavalt eeldatavale positsioonile ja ametile, mille resevväelane pärast väljaõpet kaitseväes saab. Need palgad ei ole n-ö konkurentsivõimelised. Päris töötule või miinimumpalga saajale küll, aga kui nemad oleksid reservväelaste hulgas enamuses, siis vaevalt et säästa püüdev riik sellist korraldust kehtestanud oleks.

Suure kindlusega võib öelda, et enamik on ikka keskmisest suurema palga saajad, täisjõus tarmukad mehed, aga just see seltskond on ju ka eesliinil pidevas võitluses laenu-, liisingu-, kommunaal-, laste koolitus- ja muude selliste kohustuste täitmisel. Neid hammustab palgavahe kõige valusamalt, vabalt isegi poolest kuupalgast ilmajäämisega ühe aasta kohta, kui just ei soovita korralist puhkust polügoonil ja kasarmus veeta. Kuna „mõelge, mida kreeklased selle peale teeksid!” on ajakirjanduses juba südant pahaks ajavalt palju kordi korratud, siis vahendaksin hoopis lausejuppi, mille ütles üks tuttav inglane: „Kena teada, kuidas poliitikud sinu elu uppi võivad keerata…”

Samas on ju riigikaitse iga kodaniku püha kohus ja minulgi on kohatu vingumise pärast juba südamest piinlik. „ Teie siin muretsete oma näruse elu pärast, samal ajal isamaad päästetakse!” öeldi inimese ellujäämismurede kohta Suur-Saksamaaks kutsutud riigis. Eriti kui too oli hakanud juba üsna väikeseks kahanema…

Kui vaadata tervikpilti riigi ehk meie kõigi seisukohast, siis on lahendus igati mõistlik. Asjatundjad ja muidu targad inimesed on juba aastaid rõhutanud, et Eesti-sugust väikeriiki võib hullemast päästa ainult totaalne totaalkaitse. See ongi hind selle eest, et tahetakse olla iseseisev ja elatakse niisuguse naabri kõrval, kus alatasa pulbitseb ja käärib ning kellele aeg-ajalt hirmsasti meeldib väikesi võidukaid sõdu pidada. Enamik uutest korraldustest tuleb kaitseväe kaadrikoosseisu rahuloleval kinnitusel põhiliselt altpoolt tulenevast initsiatiivist. Eelmine ja praegune kaitseminister on teinud tublit tööd ja jää liikuma lükanud. Esimene suurem reservõppekogunemiste laine toimus üle pika aja alles eelmisel aastal ja sellest võttis osa üle 5200 reservväelase. Sama suur hulk inimesi hakkab plaanikohaselt igal järgmisel aastal väljaõpet saama. Õppusi korraldatakse kõrgel tasemel ja suure kasuteguriga, kaadriohvitserid küsivad igal sammul tagasisidet ja otsivad parimaid võimalikke lahendusi iga üksikisiku tasandini välja.

Minu esimene õppekogunemine, mis möödus Tapa sõjaväelinnakus, andis tegelikult igati tubli positiivse kogemuse. Korraldus, olme ja varustus olid tipptasemel, toit hea ja kaaslased mõnusad. 12-tunnised teooriaõppepäevad ja polügoonil müttamine andsid kindlasti teistsuguse kogemuse kui igapäevane töörutiin. Lumisel metsateel maastikuveoauto kastis üheskoos tosinkonna Scoutspataljoni võitlejaga ringi vänderdada – sellist romantikat ei paku ükski turismipakett mitte mingisuguse raha eest!

Meie õpperühmas kohtas väga erineva taustaga inimesi, võiks isegi öelda, et ühiskonna läbilõiget. 33 eri vanuses mehe hulgas oli kaitseliidu ja isegi käimasoleva Afganistani-missiooni (mitte nõukaaegse) taustaga isikuid. Tsiviilelus ettevõtjad, ehitajad, logistikud ja sekka neidki, kelle igapäevase leiva toob lauale metall. Aga ka hallipäine väärikas õpetajahärra Jõgevalt, kelle suurimaks mureks oli, et nüüd jäävad ühe nädala jooksul tema koolis ära kõik keemiatunnid, siis saab ainult kolm päeva tööd teha ja juba tuleb streikima hakata…

Õppurite tuumikseltskonna moodustasid siiski nüüd juba iseseisvuse taastamise järel kaitseväe läbi teinud noored aatelised mehed, kes kandsid kohustust entusiastlikult ja säraga silmis. Nende jaoks on Eesti kaitseväes teenimine ja reservohvitseri kutse auasjaks. Viilijaid põlatakse südamepõhjani. Mine tea, võib-olla polegi ajad, kui korralikud daamid valgetes kinnastes ohvitserihärrade poole õhkasid, lootusetult minevikku vajunud?

Tänu reservõppekogunemistele on tööandjad kaadrit palgates võrdsemate valikute ees: naised jäävad rasedaks, aga mehi võidakse kibedamal tööajal õppekogunemistele kutsuda.

Viimast korda tähelepanu, mehed! Kõik me oleme tegelikult ainult ripakil reservväelased, kelle nime peale võib igal ajal sattuda kaitseväeringkonna ülema sõrm. Siis tuleb tavapärane ja armsaks saanud elukorraldus mõneks ajaks unustada. Kodumaa kutsub!

1 Hallpeadki saavad jälle koolipinki nühkida.2 Tunniplaan võtab silmad kirjuks. Targem on elektrooniliselt jäädvustada. 3 Sõduriromantikat: taktsammul sööklasse, marss! 4 Oleme nüüd ühes suures paadis…