MEELIS KITSING: Riigitoetuste mõju sündimusele

Poliitikud rõhutavad ettepanekute tehnilisi erinevusi ning toovad välja nende maksumuse, et end paremini positsioneerida. Enamik eeldab, et väikese sündimuse põhjustajaks on laste sünnitamise ja kasvatamisega seotud kulutused.

See tähendab, et ka kõige suuremad Milton Friedmani vihkajad on asunud mõtlema kui tema koolkonna ökonomistid – vähemalt alateadlikult, seda endale tunnistamata.

Nii et tere tulemast Gary Beckeri maailma. Nobeli majanduspreemia laureaat ja Chicago ülikooli professor Becker kirjutab raamatus “A Treatise on the Family” (“Traktaat perekonnast”), et mõnesid kaupu ei saa osta, majapidamised toodavad ja tarbivad neid, kasutades turult ostetud kaupasid, isiklikku aega ja mitmeid ümbritseva keskkonna hüvesid. “Selliste kaupade hulka kuuluvad lapsed,” kirjutab Becker.

Tootmiseks kuluvate sisendite järgi jaotab Becker need kaubad ajaintensiivseteks ja kaubaintensiivseteks. Kui palgatase tõuseb, väheneb kaupade tootmine, mis nõuab rohkem isiklikku aega, ja suureneb nende kaupade tootmine, mis eriti palju isiklikku aega ei nõua.

Lapsed nõuavad palju aega ning paljut laste kasvatamiseks vajalikku ei saa allhanke korras turult osta. Mercedes kui kaup maine loomiseks põhineb vastupidisel suhtel – selle ostmiseks ja hooldamiseks nii palju isiklikku aega ei kulu, suurem osa auto pidamiseks vajalikku saab lasta teistel raha eest ära teha.

Sisuliselt püüavad Eesti poliitikud subsideerida teatud liiki ajaintensiivsete kaupade tootmist, s.t laste kasvatamist majapidamistes: vähendada riiklike toetuste abil laste sünnitamise ja kasvatamise suhtelist hinda muude raha ja aja kulutamise alternatiivide suhtes. Sellest lähtudes tuleb Eesti erakondade perepoliitikaid ka analüüsida ning mitte piirduda tõdemusega, et laste- ja peretoetuste suurendamine on igal juhul hea.

Justkui järgides Beckeri ideid tahab koalitsioonileping siduda emapalga suuruse ema eelneva palgaga. Ent isegi selline samm ei pruugi mõjutada otsust sünnitada ja kasvatada lapsi. Suure sissetulekuga naise soov võib olla kasvatada pigem üks “kvaliteetlaps” kui panna rõhku kvantiteedile, s.o kasvatada võimalikult palju lapsi.

Arvestades Eesti suurt lahutuste arvu ei pruugi haritud naisel olla piisavalt motivatsiooni laste kasvatamiseks, kui ta mõtleb võimalusele, et peab lapsi üksi kasvatama ega saa jätkata karjääri sealt, kus see pooleli jäi.

Otsus küll tehakse ning lapsed sünnivad ja kasvavad ka ilma riigi toetuseta, ent laste emad ja isad on huvitatud selle protsessi tegemisest endale kergemaks. Seega võib suurte lastetoetuste tulemuseks olla vaid nende subsideerimine, kes on otsustanud kõigest hoolimata lapsi sünnitada ja kasvatada.

Samas ei pruugi laste kasvatamine muutuda köitvamaks perspektiiviks teiste inimeste jaoks. Pigem on laste arv sõltuvuses ühiskonnas valitsevatest mängureeglitest, nagu on kirjutanud Rein Taagepera. Samas võidakse valitsuse poliitikat, mis sunniks (järgides Taagepera soovitust) 27-aastasi “poisse” abielluma, pidada liberaalses Eestis liiga totalitaarseks.

Ehk üks teine idee Beckeri sulest on väärt arvesse võtmist. Becker väidab, et polügaamia on kasulik naiste jaoks, kuna kasvav nõudlus naiste järele parandab nende läbirääkimispositsiooni.