MEELIS KITSING: Mõruks muudetud suhkur
(14)Tavainimesele võib Euroopa Liidu suhkrupoliitika meenutada Gosplani tegevust Nõukogude Liidus. Erinevalt nõukogude ajast ei ole Eestil nüüd põhjust peita pead liiva alla. Valitsusel oleks EL-i suhkrupoliitikat aktiivselt kritiseerides ja selle muutmist nõudes võimalus näidata rahvale Brüsseli erinevust Moskvast.
Vastuargumendiks võib olla, et tegemist on “ainult suhkruga” ning muu EL-iga ühinemisest tulenev kasu on palju suurem kui ühe kauba hinnatõus. Tegelikult on suhkruhinna tõusul väga lai tähendus.
83 miljardit dollarit kahju
Ilmselgelt on EL-i suhkrupoliitika vastuolus liidu laiemate eesmärkidega, nagu vabam kaubandus, toimiv hinnamehhanism, majandusarengu ja tootlikkuse õhutamine. Eesti huvi – suhkru hinna jäämine endisele tasemele – kattub tegelikult nii EL-i tarbijate kui ka laiemalt maailma huvidega, sest üks huvigrupp on EL-i poliitikat kaaperdades teinud suhkru mõruks paljudele. Oleks lausa kuritegelik, kui muidu utilitarismist pakatav Eesti valitsus seda asjaolu ära ei kasutaks.
Kaubandusökonomistide Kym Andersoni, Erwidodo ja Merlina Ingco uurimusest (“Põllumajanduse integreerimine WTO-sse: järgmine faas”) ilmneb, et tollide, kvootide, subsiidiumide ja muude moonutuste eemaldamine põllumajandustoodete turult suurendaks maailma üldist heaolu 83 miljardi USA dollari ulatuses aastas. Sellest 20 miljardit dollarit võidaksid arengumaad ja 63 miljardit arenenud riigid.
Lõpp suhkrureiimile!
EL-i suhkrureiim on kujukamaid näiteid moonutustest põllumajandustoodete turul, seetõttu oleks selle muutmisel ulatuslik mõju nii Euroopa Liidu kui ka kogu maailma heaolu suurenemisele.
EL oli suhkru netoimportija viimati 30 aastat tagasi. Nüüd on EL suhkru netoeksportija ja kõige suurem valge suhkru eksportija maailmas. Ilmselgelt ei ole suhkrutootmine EL-i loomulik suhteline eelis maailma tööjaotuses. See eelis on loodud Euroopa maksumaksjate ja tarbijate heaolu arvel.
Hiljuti avaldasid MTT Agrifood Research Finlandi analüütikud Ellen Huan-Niemi ja Minna Teivoneni uurimuse, mis väidab, et EL-i suhkrureiim ei ole praegusel kujul jätkusuutlik ning seda tuleb paratamatult enne 2010. aastat reformida.
Eesti valitsus saaks anda EL-i suhkrupoliitika muutmisesse oma osa, nõudes väljastpoolt EL-i toodava suhkru tollimaksustamisest loobumist ning EL-i suhkrutootjatele makstava subsiidiumi kaotamist. Eesti huvid langevad selles osas kokku nii EL-i tarbijate kui ka maailma huvidega laiemalt.
Meelis Kitsing, poliitökonoomia magister
 |
  |
 |
