MEELIS KITSING: Mida on maailmal õppida Eesti edust infotehnoloogia vallas

Sageli näib ametnike, poliitikute ja ekspertide agarus “digitaalsest lõhest” rääkimisel kohatu. Riikides, kus vaid mõni protsent elanikest kasutab internetti, on pakilisemaid probleeme: “toidulõhe”, “elamistingimuste lõhe” ja “terviselõhe”. Tundub, et vaeste maade juhid tahavad luua potjomkini e-riiki, kus kõik inimesed saavad küll kasutada internetti, aga samas ei suuda osta piisavalt leiba, elavad lagunemisohus majas ja surevad noorelt AIDS-i.

Kaks mõttesuunda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia leviku suurendamiseks siirde- ja arenguriikides koorub välja kaks mõttesuunda. Ühe idee järgi on riigi üldine sotsiaalne ja majanduslik areng kõige parem viis soosida tehnoloogia arengut. Ehk siis mida jõukamad ja haritumad on inimesed, seda tõenäolisemalt võtavad nad vastu uued tehnoloogiad.

Teise lähenemise järgi on vajalik spetsiifiliselt toetada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengut vaesemates riikides, kuna see aitab kaasa nii üldisele majandusarengule kui ka demokratiseerumisele. Globaalsed abiorganisatsioonid aitavad kaasa infotehnoloogia levikule Aasias, Aafrikas, Venemaal, Ukrainas ja mitmetes Lõuna-Ameerika riikides. Kõik see toimub eeldusel, et infotehnoloogia kasutamine laiendab inimeste silmaringi, muudab nad haritumaks ja aitab kaasa nende heaolu suurendamisele.

Eesti erilised omadused ja eeldused. Nende erinevate lähenemiste valguses kandub mõte tahtmatult Eesti kogemusele. Vaadates meie tausta ja praegust positsiooni võiksid paljud siirderiigid ja miks mitte ka arenguriigid Eestilt õppida. Samas tekib küsimus, mis on Eesti kogemuse puhul universaalselt ülekantav ja mis on ainuomane Eestile. Mida oleks Kõrgõzstanil või Gruusial õppida Eestilt infotehnoloogia leviku soodustamise kohta?

Kindlasti võib väita, et paljud tegurid, mis on soodustanud infotehnoogia levikut Eestis on olnud väljaspool siinsete tarkade ja andekate juhtide kontrolli. Geograafiliselt soodne asukoht, lähedus infotehnoloogiselt arenenud Soomele ja Rootsile. Soomeugrilik ülivaoshoitud suhtluskultuur, mis pigem soodustab emailimist ja sms-imist kui näost-näkku suhtlemist. Nõukogude ajast jäänud majandusstruktuur, kus oli suurem osa kergetööstusel kui näiteks Lätis, mis omakorda võis aidata kaasa majanduse kiiremale kohanemisele ja “tehnoloogiliste” alade soodustamisele.

Majanduspoliitiliste otsuste mõju. Kui vaadata Eesti juhtide majanduspoliitilisi otsuseid nagu avatud kaubandus- ja välisinvesteeringutepoliitika, siis see kiirendas tehnoloogiasiiret. Investorid said motivatsiooni tuua Eesti turule uusi teadmisi, oskusi ja tehnoloogiaid. Kuid on ka teisi Ida-Euroopa riike, kus kaubanduspoliitika ja investeerimispoliitika on olnud suhteliselt liberaalne võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa keskmisega ja infotehnoloogia levik laialdasem kui mujal (Ungari, Tšehhi).

Lisaks soodsatele (ja kontrollimatutele) välistele teguritele on Eestis tehtud mitmeid spetsiifiliselt IT-sektori arengut soodustavaid majanduspoliitilisi otsuseid.

Kahtlemata on Eesti Telefoni monopoli kaotamise teinud Eestist kõige liberaalsema telekommunikatsioonituru Kesk- ja Ida-Euroopas. Ent see juhtus alles hiljuti. Infotehnoloogia leviku kiire kasv algas varem, aga muidugi on konkurentsi tekkimine seda kasvu hiljem toetanud.

Samuti on Eesti olnud agar infotehnoloogia arengut toetava seadusandluse vastuvõtmisel. Lisaks on riik ellu viinud palju sektorispetsiifilisi projekte (Tiigrihüpe, internetipunktide loomine külades jne), kuid nende mõju näib olevat piiratud.

Samal ajal on raske hinnata seda laadi tegurite olulisust võrreldes teistega ja nende omavahelist seost. Võib ju kohaliku otsustaja tegevus olla otseselt mõjutatud välistest teguritest. Soov olla välisinvestorile meelepärane või lihtsalt järgida põhjanaabrite kogemusi mõjutab otseselt “kohalikku otsust”.

Hiljuti on Eestisse lisandunud hulk IT-sektorit puudutavat spetsiifilist poliitikat (näiteks on loodud tehnoloogiaagentuur), ent möödunud on liiga vähe aega, et hinnata selle tulemuslikkust.

Kokkuvõttes: Eesti kogemus toetab pigem seisukohta, et infotehnoloogia levikule on olulisem pigem üldine majanduspoliitika kui otsused, mis puudutavad kitsalt infotehnoloogia sektorit.

Meelis Kitsing, rahvusvahelise poliitökonoomia magister