MEELIS KITSING: Kahjulik, ent vankumatu põllumajanduspoliitika

Tegelikult pole see vaestele riikidele vajalik heategevus, isiklikku kasu liberaliseerimisest saaksid ka rikaste riikide kodanikud. Et turukaitsest loobumine võib abistada ka kolmandat maailma, on positiivne lisategur.

Pärast turgude avamist alaneksid rikastes riikides toidukaupade hinnad. See tähendab, et tarbijatel jääks rohkem raha säästmiseks või muude toodete ja teenuste ostmiseks. Kujutagem ette olukorda, kus pärast suhkruturu (taas)avamist tuleb suhkru peale kulutada praegusest 2-3 korda vähem ning selle arvelt saab osta midagi muud.

Loomulikult tekivad protsessi käigus kaotajad – põllumajandustootjad ja need, kelle käekäik sõltub tootjatest. Poliitika, kus ühe väikese grupi heaolu tuleb elanikkonna enamiku heaolu vähendamise arvelt, ei ole kindlasti õiglane. Peale selle teeb kvootide, tollitariifide ja muude protektsionistlike meetmete rägastik rikastes riikides põllumajanduse toetamise ebatõhusaks. Parem oleks poliitika, mis viib elanike koguheaolu suurenemiseni, kuid samas ei lase kaotajate grupi heaolul langeda. Selleks võiks riik maksta kaotajatele kindla summa toetust.

Konkreetne toetus ei pea olema seotud kaotajate põllumajandusliku tegevusega, vaid toetaks pigem uute oskuste omandamist ja võimaldaks kaotajatel tulevikus hakkama saada ilma toetuseta.

Ilukirurgia toiduturul

Kui kõik turukaitse abinõud kaotataks, suureneks rikaste riikide koguheaolu aastas 64 miljardi USA dollari võrra. Osa heaolu juurdekasvust saab maksutuluna suunata riigikassasse, kust selle arvel makstaks kompensatsiooni kaotajatele. Kuna Euroopa Liidu (EL) põllumajanduspoliitika on arenenud maailma kõige protektsionistlikum, saaksid EL-i kodanikud muutusest kõige suuremat kasu.

Hiljuti teatas kaubandusvolinik Pascal Lamy EL-i valmidusest minna WTO läbirääkimistel vaesemate riikidega kompromissile ja viia läbi reforme. Ent see, mida EL kutsub reformiks, mõjutab tervikpilti suhteliselt vähe. Ka praegu jutuks olevad reformikavad puudutavad vaid väikest osa EL-i protektsionistlikest vahenditest. Financial Timesi andemetel väheneb põllumajandusse suunatavate kulutuste osakaal EL-i eelarves 40 protsendilt 36 protsendini 2011. aastal. Kuna eelarve aastatega kasvab, kahaneb tegelik põllumajandusele minev rahahulk vaid ühe protsendi võrra.

Seega ei muutu EL-i ja ka teiste rikaste riikide põllumajanduspoliitikas lähiaastatel suurt midagi. Sealsele tarbijale tähendab see endiselt vajalikust kõrgemaid hindu põllumajandustoodete eest. Majanduslikult ebaratsionaalne, kuid poliitiliselt täiesti ratsionaalne. Toidutootmisega seotud väikese grupi kasu (ja seega ka huvi protektsionismi säilitamiseks) hetkeoludes on väga suur. Tarbijate jaoks aga on koguheaolu abstraktne mõiste ning muutustest saadav kasu pole igaühe jaoks eraldi võetuna piisav laialdase ühistegevuse alustamiseks.

Kui siia lisada EL-i argument, et põllumajanduspoliitika aitab säilitada elu maal, siis on paljud tarbijad maanostalgia nimel valmis maksma põllumajandustoodete eest kõrgemat hinda. Paraku ei aita see maaromantikat säilitada, sest toob kasu ennekõike suurtootjatele.

Meelis Kitsing, poliitökonoomia magister