Mart Nutt: kodakondsuspoliitika pole probleem, kuid tulevikule peab mõtlema
-Valitsuse esimest tööaastat hinnanud eksperdid leiavad, et Eesti kodakondsupoliitika ei pruugi olla piisavalt paindlik. Millele siinkohal viidatakse?
Kodakondsuspoliitika on olnud paindlik. Mida selle „mitte paindlikuse” all mõista, tuleks küsida ilmselt selle analüüsi koostajatelt.
Ma ei nõustu sellega, et kodakondsuspoliitika peaks olema paindlikum, sest tekib küsimus, et milles see paindlikus seisnema peaks. Kui võtta ette konkreetsed kriteeriumid, tingimused kodakondsuse saamiseks ehk Eestis viibimise aeg, mis on kokku maksimaalselt kaheksa aastat, lisaks väga minimaalsed keelenõuded, tuleb sooritada eksam põhiseaduse ja kodakondsuse tundmises ja rohkem praktilisi nõudeid ju polegi.
Mida selles kontekstis tähendaks paindlikumaks muutmine? Nende nõuete kaotamist? See ei oleks ju mõeldav.
-15-20 aasta pärast on Eesti loodetavasti Euroopas vähemalt tugeva keskmise elatustasemega riik. Kas selleks ajaks peaks olema venekeelsete mittekodanike küsimus lahenenud, sest siis võib ilmselt oodata uusi sisserändajaid ning tuleb nendega tegelema hakata?
Ma arvan küll. Inimesed, kes on pikaajaliselt Eestis elanud, valdavad 15 aasta pärast eesti keelt heal tasemel. Aga ega see nn uusimmigratsioon ei teki alles 10-15 aasta pärast, vaid protsess on juba alanud. Seega tuleb rõhuasetust sättida uusimmigrantide integreerimisele.
-Mis on peamine õppetund seoses immigratsiooniga, mida Eesti peaks Lääne-Euroopalt võtma?
Üks oluline asi on see, et sisseränne ja integratsiooniprotsesside võimekus peaks liikuma käsikäes. Alustada ei tule mitte sellest, kui palju inimesi peaks Eestisse aastas tulema, vaid sellest, kas riigil on võimekust neid inimesi integreerida.
Mulle tundub, et Lääne-Euroopas on see töö jäänud paljuski tegemata ja selle tulemuseks on sellised ebameeldivad sündmused nagu 2005. aastal Pariisis (ulatuslikud rahvarahutused, kus mängisid kandvat rolli Põhja-Aafrika taustaga elanikud – toim). Siinkohal pole ehk isegi nii väga midagi õppida, vaid tuleb leiutada mudel, kuidas selliseid olukordi vältida.
-Kas on praegu näha märke, et selline mudel on Eestis leiutamisel?
Hetkel kahjuks ei ole. Minu meelest selle küsimusega väga ei tegeleta. Eesti väga selge murekoht on see, et probleemiga hakatakse tegelema siis, kui see on juba tõstatunud. Valmistumine mingisuguseks võimalikuks sündmuseks on jäänud Eestis tahaplaanile.
-Eelmainitud analüüsi koostajate hinnangul ei ole kodakondsuspoliitika muutmise avalikku ega poliitilist debatti tekkinud. Kas teemat puudutavaid laiemaid arutelusid peaks olema rohkem?
See ei ole Eesti kõige tähtsam küsimus. Eestis on kümneid ja kümneid tähtsaid küsimusi, mille üle ei ole piisavat debatti ning kodakondsusteema on sealjuures üsna väike osa.
