MART JESSE: Pensioniuudiseid tulevikust

Nende sõnadega alustas õppejõud kiirkursust Eesti pensionisüsteemi kujunemisest. Oli aasta 2084 ja Eesti oli üks viiest Euroopa rikkamast riigist.    

Õppejõud jätkas: „Sajandeid tagasi saadi palju lapsi, kuid see ei olnud tingitud mitte armastusest laste vastu, vaid vajadusest saada töökäsi, kes oleksid abiks majapidamises ja peaksid vanemaid ülal siis, kui nad ei ole enam töövõimelised. Lapsi kui tööriistu oli vaja palju. Lastetud pidid vanaduse veetma vaesuses.

Olukord muutus tööstusrevolutsiooniga. Üha vähem inimesi oli vaja asjade tootmiseks ja arenev meditsiin vähendas jõudsalt laste suremust. Seetõttu hakkas vähenema lasterikaste perekondade arv.

Jõukuse kasvades mõeldi välja solidaarne pensionisüsteem ehk kokkulepe, mille kohaselt maksavad töötavad inimesed maksu ja selle arvelt peetakse üleval tööturult vanuse tõttu lahkunud inimesi. Sellega vähendati indiviidi kohustusi oma vanemate ülalpidamise ees ja risk jagati ümber kõikide töötavate inimeste vahel. Usk riikliku pensioni olemasolusse mõjus hävitavalt üksikisiku vastutusele oma toimetuleku korraldamise eest vanaduses. Lapsi hakati saama peamiselt emotsionaalsetel põhjustel.

Varsti sattus Eesti koos teiste arenenud riikidega silmitsi faktiga, et juurutatud pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik: vähenev töökäte arv ei suuda üha suurenevat pensionäride armeed ülal pidada. Põhjus peitus sündimuse languses ja keskmise eluea pidevas tõusus. Sündimuse languses mängis olulist rolli hariduspoliitika muutumine pärast Teist maailmasõda, kui naistele tagati võimalused omandada parem haridus. Muudatuse tagajärgi ei osatud ette näha. Nimelt eelistasid paljud naised nüüd lastega kodusistumise asemel võimalust ennast tööalaselt teostada. Ühiskond ei suutnud luua mõistlikke tugistruktuure, kuidas tagada töö ja pereelu ühitamine.

Poliitiline risk

Demograafilise madalseisu ületasid kõige paremini riigid, mis tagasid naistele valikuvõimalused lapsesaamise järel. Riik lõi toetused ja teenused nii nendele emadele, kes soovisid olla lapsega paar aastat kodus, kui ka neile, kes soovisid minna kahekuuse lapse kõrvalt tööle.

Tagamaks pensionisüsteemi jätkusuutlikkust, juurutas Eesti aastatuhande vahetusel mitmesambalise lähenemise, mis põhines jooksva finantseerimisega riikliku süsteemi ja eraõigusliku kogumispensioni kombinatsioonil. Ent juba 2009. aastal peatati ülemaailmse majanduskriisi mõjul sissemaksed kohustusliku kogumispensioni sambasse. Poliitiliselt pommikindlana reklaamitud pensionisammas ei olnudki seda, riik oli ignoreerinud Maailmapanga osundust, mis rõhutas, et poliitiline risk on maandatud vaid siis, kui sammas toetab Eesti majanduskasvu ja kapitaliturgude arengut. Praktikas seda ei juhtunud, kuna pensionifondid investeerisid vara peamiselt välismaale. Üha ilmsem oli ka pensioniea tõstmise vajadus, kuid selle otsuse tegemine oli võimatu riigis, kus oli palju poliitikuid ja vähe riigimehi.

Räpase poliitilise kultuuri põhjused selgusid 2010. aasta alguses, kui politsei vahistas Toompea lossi köögis riigikogulaste toidu sisse pikka aega senitundmatut eliksiiri seganud välismaa luureorganisatsiooni töötaja. Aine tekitas inimestel töistes küsimustes pöörast sapisust ja reaalsustaju kadumist, pärssis paljudel iseseisva mõtlemise ja pani juhinduma „häältest”. Õnneks paari kuuga enamik riigikogulasi tervenes.

2011. aastal edastas rahvusvaheline eksperdirühm raporti, kus toodi ilmekalt esile, et nii esimene kui ka teine sammas soodustavad otseselt laste mittesaamist, kuivõrd riiklik toetus on mõlemal juhul sõltuvuses töötaja palgast, mis on seda suurem, mida rohkem töötatakse. Lapsevanematel on aga tööaeg oluliselt piiratum, mis pärsib võimalusi end tööalaselt teostada, väljendub madalamas palgas ja hiljem väiksemas pensionis. Seega oli riik loonud süsteemi, mis motiveeris inimesi pensionipõlve silmas pidades mitte lapsi saama, vaid tööl käima. Samal ajal tõusis üha valjuhäälsemaks ka lapsevanemate hääl, mis protestis ebaõigluse suhtes esimeses pensionisambas: kandes suuremaid kulusid, kasvatasid nad tulevasi töökäsi, kes hakkavad maksma keskmisest suuremat riiklikku pensioni tulevastele lastetutele pensionäridele. Oli ilmne, et pensionisüsteem vajab taas kord muutmist. Tervenenud riigikogu tegi seda juba samal aastal.

Preemia laste eest

Uus pensionisüsteem põhines endiselt kolmel sambal, kuid oli sotsiaalselt õiglasem ja riigile odavam. Pensionisüsteem rõhutas üksikisiku vastutust vanaduspõlves toimetuleku ees ja soodustas lastesaamist. Riigi sõnum oli ühene: saage lapsi või koguge pensionipõlveks palju raha, muidu veedate vanaduse esiisade kombel vaesuses!

Esimeses pensionisambas muudeti indekseerimise valemeid, vähendati eelneva sissetuleku osakaalu ja viidi sisse laste arvust tulenev komponent. Sellega andis riik noortele inimestele teada, et lastesaamine ei ole enam karistatav, vaid on pensionikindlustuse kaudu premeeritav. Teises sambas jäi pensionifondi igakuiseks sissemakseks endiselt kuus protsenti töötaja palgast, aga riigi osa sissemaksetest sõltus kindlustatu laste arvust. Lastetud pidid sissemakse kandma täies ulatuses ise, kuivõrd neil on suurem säästuvõime.

Boonusena kaasnes muudatustega noorte ja veel lastetute suurenenud huvi oma osakute vastu, mis tingis konkurentsi elavnemise fondide vahel. Olulise panuse konkurentsi tihendamisse ja tasumäärade alanemisse andis ka 2012. aastal tööd alustanud riiklik pensionifond. Muudatustega kaasnes teise samba fondide kohustus investeerida teatud osa vahenditest Eesti majandusse, mis andis hiljem märkimisväärse panuse Eesti majanduslikku õitsengusse. Tõsteti pensioniiga, kuid edaspidi muutus pensioniiga juba automaatselt koos keskmise oodatava eluea muutumisega. Nende muudatustega loodi moodsa aja nõudmistele vastav pensionisüsteem ja tagati selle jätkusuutlikkus.”

Loeng lõppes. Tudengi laual kustus õppejõudu kujutav hologramm. Kui seal Eestis nii külm ei oleks, koliks sinna isegi, mõtles Pekingi äärelinnas elav üliõpilane. Tartu ülikool oli selleks ajaks saanud juhtivaks distants­õpet andvaks ülikooliks maailmas ja hariduse eksport tõi riiki rohkem raha kui turism. Koostöös Skype’i loojate ja riikliku pensionifondiga oli ülikool välja töötanud tehnoloogia, mis muutis igaveseks arusaama kõrghariduse omandamisest.