MART HELME: Katastroofikurss

Ega huvitu eriti sellest, et uus kaitseminister Jürgen Ligi on selgelt välja öelnud kava teoks teha Reformierakonna ammune kinnisidee – muuta Eesti kaitsevägi elukutseliseks. Kuigi kaitseminister kutsus suuremeelselt sel teemal mõttevahetusele, pole siiani ägedat piikide murdmist järgnenud. Millest võib järeldada, et avalikkust teema eriti ei eruta. Ilmselt usutakse pimesi julgeolekugarantiisse, mida pakub meile NATO. Ega taheta uskuda, et Venemaa, kes napilt üle kümne aasta tagasi hambaid kiristades väed Eestist välja viis, julgeks 21. sajandi hakul Eesti vastu jõudu kasutada.

Paraku võivad niisugusel sinisilmsusel olla saatuslikud tagajärjed. Ent meenutagem siinkohal olukorda kahe maailmasõja vahel. Veel 1920. aastate algul tundus, et väikeriigid on oma julgeoleku Rahvasteliidu ja muude patsifistlike algatuste toel üsna kindlalt garanteerinud. 1928. aastal sõlmiti suure pidulikkusega koguni Briandi-Kelloggi pakt, mis sõja kui rahvusvahelise poliitika vahendi rahvusvahelise õiguse vastaseks kuulutas ja keelustas. Ometi oli maailm kümme aastat hiljem lahendamatute vastuolude puntras ning väikeriikide julgeolekul puudus igasugune tõsiselt võetav garantii.

Muutunud Ühendriigid

Tõsi küll, siiski veel ei tahetud halvimat uskuda ja toimetati tavapäraselt edasi. Lätis Riias püstitati 1938. aastal vabaduse monument, Eesti avas aga saatkonna Washingtonis. Julgenuks keegi avalikult ennustada, et kahe aasta pärast on nende riikide iseseisvusel lõpp, saanuks ta vaid pilgete osaliseks. Aga eks lugege Rahvusraamatukogus ise, mis arvamusi Eesti tollased juhtfiguurid tolleaegsetes ajalehtedes-ajakirjades rahvusvahelisest olukorrast avaldavad.

Kes mu artiklit siiani lugeda on viitsinud, ütleb nüüd muidugi, et Rahvasteliit polnud NATO ja Ameerika Ühendriigid ei olnud toona veel praegustes mõõtmetes superriik. Ei olnud küll, aga sellest hoolimata on säärane võrdlus skolastiline. Sest toona polnud ka veel tänapäevast meedia võimu, feministlikku emantsipatsiooni, väikesearvulisi perekondi ega praeguseks lääneriikides üleüldiseks muutunud tarbimis- ja naudingukultust. Mis tähendab, et nende riikide avalikkus polnud ka nii haavatav konfliktides kantavate kaotuste ning nende maksumuse suhtes. Polnud ka nüüdseks absoluutse idiootsuseni küündivat poliitilist korrektsust, mis ei luba vaenlast vaenlaseks nimetada ja nõuab, et ka kõige räigemaid režiime koheldaks siidikinnastes ning mõistvalt ja andestavalt.

Seepärast võib USA nüüdses maailmas olla küll Gulliver liliputtide maal, ent ta seisab patsifistide, sotsialistide ja liberaalide poolt õõnestatud, kõikuval pinnal ning tema võime kõiki enda peale võetud kohustusi korraga täita on nullilähedane. Seda tulebki meil Eestis oma usus Onu Sami abisse lakkamatult meeles pidada. Ühendriigid, kus oma kutselise armee puhul ollakse praegu hädas sellega, et kroonilise vabatahtlike nappuse tõttu ei suudeta uute vahetustega komplekteerida kõiki Iraagis ja Afganistanis tegutsevaid eri relvaliikide üksusi, pole praegu NATO-sse kuuluva Baltikumi kaitseks võimelised tegema enamat kui kurja häält.

Arvata, et meie idanaaber seda ei tea, on muidugi sulaselge rumalus. Venemaa on selles veenduda saanud kas või selle mängu läbi, mis käib endale tuumarelva ja selle kohaletoimetamiseks vajalikke kanderakette ehitava Iraani ümber. Sest – kui Eestis pole seda ehk märgatud – kõigi USA-lt tulevate manitsuste ja ähvarduste kiuste jätkab Moskva selles vallas koostööd Iraaniga ja tarnib Teheranile vastavat tehnikat, samal ajal kõigile jultunult valetades, et tegemist on vaid rahuotstarbeliste vahenditega. USA impotentsusest räägib ka teise tuumarelvaga paariariigi, Põhja-Korea tulutu taltsutamine juba enam kui kümne aasta vältel. Taas: just Venemaa on siin jälle see riik, kes Hiina kõrval Pyongyangi proteĻeerib, Põhja-Korea ja Iraani koostööd koordineerib ja sellega USA-le ka Kaug-Idas väljakutse esitab.

Mis sellest järeldub?

Järeldub see, et Eestil on viimane aeg ärgata oma NATO-garantiide unest ja panustada ise tõhusasse ja usutavasse kaitsesse – Iraagis USA huvide kaitsmise kõrval panustada ka Eesti huvide kaitsmisse Narvas, Luhamaal, Tallinnas jne. Meie praegune Iraagi-missioon teenib kahtlemata seda eesmärki, sest sealt läbi käinud mehed ei tõmba esimese plahvatuse või kuulivilina peale pead õlgade vahele. Aga väita, et paar pataljoni kutselist sõjaväge võiks garanteerida Eesti julgeoleku kauemaks kui ööpäevaks ja kaugemal kui paari kilomeetri ulatuses, on sisuliselt võrdne riigireetmisega. (Muide, siinkohal vaata suurepärast artiklit Läti armee kutseliseks muutmisest aadressil www.syndikaat.ee). Tegelikult näitab see ka lausa uskumatut kirjaoskamatust

rahvusvaheliste suhete hindamisel, kui seesuguseid reforme tahetakse alustada ajal, kui USA võime ja tahe meid hädaolukorras aidata on enam kui küsitav ning meie ainus potentsiaalne vaenlane Venemaa on muutumas natsionaalsotsialistlikuks.

Seega kurss, mida kaitseminister Jürgen Ligi ja tema selja taga seisev Reformierakond kavandavad, on ei enam ega vähem kui katastroofikurss, mis välistab selle, mida võimalikku sõjalist konflikti kavandav Venemaa kõige enam pelgab – üldrahvaliku vastupanu ja sissisõja. Miks Venemaa seda pelgab? Aga seepärast, et siis ei saa konflikti lahendada paari päevaga, nagu väikesearvulise kutselise armee purustamise ning Moskva-meelse nukuvalitsuse kiire paikapanemise korral. Pikaajalise ja ohvriterohke sõja puhul muutuks Eesti alistamise küsimus paratamatult rahvusvaheliseks. Ja see annaks meile šansi ka sõjalise kaotuse puhul Eesti iseseisvus säilitada. Selles kaitse-väe olemasolu ja kaitsepoliitika mõte ju seisabki, mitte kümnete miljonite kroonide kulutamises NATO uue peakorteri ehitamiseks. Või kuidas, härra järjekordne kaitseminister?

Samal teemal:

Margus Kolga “Teadmatuse vangid”, EPL 14.10.

Allan Käro “Praod julgeolekus”, EPL 21.10.