MARKO MIHKELSON: Našism – Venemaa uus ideoloogia

Nii kõlab Kremli noorteorganisatsiooni Naši üks tugeva propagandistliku ja “ajupestud” alatooniga üleskutseid. Ja järgijaid pole sugugi vähe. Sest on moodne ja kasulik olla našist. Nende teha on Venemaa tulevik, usuvad paljud.

Kõigest paar aastat tagasi loodud noorteorganisatsioonist Naši on praeguseks välja kasvanud Venemaa üks mõjukamaid ja dünaamilisemaid liikumisi, mida on tihti nimetatud ka Kremli ketikoeraks või koguni “putinjugendiks”. Olulisem sellest on aga mõista, kuivõrd kandvaks võib nasˇism Vene ühiskonnas muutuda.

Juba Naši nime kaudu on liikumisse sisse kirjutatud mõtteline konflikt. Venemaal tihti  esinev tugev harjumus eraldada sõbrad vaenlastest ning “meie” “nendest” on ahvatlev pinnas patriotismi viljelemiseks. Seega tekitab liikumise nimi juba iseenesest tugevat identiteeditunnetust.

Tegelikult passib našism üha enam seletama neid tundeid ja (eel)arvamusi, mis valitsevad praegusel Venemaal. Ja seda mitte ainult truualamlike noorte seas. Našism näib tõusvat Venemaa Putini-ajastut haaravaks ideoloogiaks.

Viimasel nädalal on eestlased püüdnud üksteisele seletada, mis toidab või mis mitte Venemaa propagandamasinat. Otsati on õigus kõigil, kuid tähtsam selle juures on näha siiski probleemi tegelikku allikat – see on našistuv  Venemaa.

Millel see põhineb? Putini Venemaa keskseteks identiteedisammasteks on Teises maailmasõjas saavutatud võidu glorifitseerimine ning 20. sajandi suurima katastroofi – N Liidu lagunemise – jõuline kompenseerimine.

Mõistagi on nüüdisaegse Vene ühiskonna kooshoiul ja ühistundel mitmeid teisigi minapilte, kuid need kaks näivad püsivat väga erinevates sise- ja välissuhete kombinatsioonides. Mõlemad teemad on osalised ka Venemaa välispoliitikas, eriti suhetes lähemate naabritega. Ka Eestiga.

Teises maailmasõjas saavutatud võit on Venemaale mõistetav uhkuseallikas. Paraku aga käib selle ülistamine äraproovitud brežnevlikul moel, kus ei hinnata niivõrd inimest tema saatuses või traagikas, vaid eeskätt riigi tugevust ja liidri, seega Stalini, geniaalsust.

Siit ka suuresti põhjus, miks Venemaa noorsugu, rääkimata vanemast põlvkonnast, omab Stalini suhtes pigem positiivseid tundeid. Viimaste avalike arvamuse küsitluste kohaselt valiks enamik noori Stalini, kui neil selleks vaid võimalus oleks. 

Seda fenomeni põhjalikult uurinud Ühendriikide sotsioloog Sarah Mendelsohn on veendunud, et demokraatlike institutsioonide arengu läbikukkumine 1990. aastatel koos segase ajalootunnetusega on jätnud Venemaa demokraatia vallas harimatuks, ükskõikseks Stalini kuritegude suhtes ning ohtlikult ambitsioonikaks enda rolli kehtestamisel maailmas.

Vene ideele on läbi aegade olnud omane messianistlik maailmakäsitus. Kolmanda Rooma uskumus on tegelikult kandunud nüüdisaegsesse avalikku arvamusse, kus 74 protsenti venemaalasi peab Venemaad riigiks, kellel peab olema oma valitud tee.

Nüüdseks on ilmne, et Putini Venemaa valitud tee on Tsaari-Nõukogude segaidentiteedi kaudu läänevastasuse pidev taastootmine. Sest Lääs oli see, kes lammutas N Liidu, ning Lääs on see, kes oma demokraatiaekspordiga ohustab Venemaa “suveräänse arengu” stabiilsust.

Läänevastasus sobib hästi kokku Venemaa “paguneliidi” sisemiste ja väliste ambitsioonidega, sest meediasuletuses kergesti manipuleeritaval rahval on kõige lihtsam ja kiirem omaks võtta brežnevlikku “õnneaega”.

Riigi väärareng

See tähendab, et halvad on ikka USA ja NATO. Et demokraatia on USA rahvusvaheliste ambitsioonide ja kontrolli saavutamisel hirmus relv. Et värvilised revolutsioonid on Venemaa piiril olevad mädapaised, mille vastu tuleb karmilt võidelda. Et tegelik ja ainus demokraat on Vladimir Putin. Ning et Venemaa saab jälle kõigi poolt austatud (loe: kardetud) maailmajõuks.

Kremlile pole tema massimanipulatsioonides oluline, et Venemaa tegelik strateegiline ohustaja ei asu üldsegi mitte läänes, vaid idas. Kuna suurem osa elanikkonnast elab Euroopa osas ning lähiajaloo uim on seotud pigem läänevastase külma sõjaga, siis siit on ka mõistetav alus ühiskonna sisemise konsolideerituse saavutamisele.

Vene pintsakpagunites eliidi sisemise enesekindluse tõus on leidnud mõistagi tugevat katet toorainehindade soodsast konjunktuurist, mis ei näita vähemalt lähemas tulevikus langustrendi. Sellele ehitatakse suuri lootusi ning see on nasˇismi elujõu peamine põhjus. Kuid mitte ainult. Impeeriumi lagunemine tegeliku sisemise ümbersünnita on loonud võimaluse väärarenguks.

Venemaa suurepärane tundja, Carnegie Moskva keskuse analüütik Lilija Ševtsova ütles hiljuti välja väga lihtsa tõdemuse: Venemaa on tagasi. Tagasi minevikus! Küsimus on vaid selles, milline ja millal saab olema uus murdepunkt. Selge on see, et našism ei saa olla lihtsalt jätkusuutlik. Nii nagu iga totalitaarsust hindav süsteem.