Raske on mõõta aega ja pingutusi, millega kadus küüditamishirm ettevõtlikuks (kulakuks) olemise eest. Neist hirmudest on värskelt vabanetud. Jõukuse kasvatamise soodustamise, ettevõtluse elavdamise nimel on Eesti riik oma algusaastaist tubli tööd teinud.

Ettevõtjad on rahvuslik rikkus. Mida rohkem ettevõtjaid, seda suurem on rahvuslik rikkus. Ettevõtjaks ei saa kedagi sundida. Ettevõtlus on looming, on tohutu vastutus, see on paras risk ja tubli pingutus. Pikema ettevõtluskultuuriga maades tunnustatakse ettevõtjaid.Moodsad riigid on valitsuse esmaülesannete hulka paigutanud ettevõtliku ühiskonna loomise, seda kontseptsiooni toetava seadustiku kooskõlalise toimimise. Eesti tõusis sotsialismi varemetelt tänu väga liberaalsele seadustikule, mis tol ajal võimaldas igal tublil Jukul ja Mannil endale aktsiaseltsi luua. Oma firma loomine oli lihtne kui võileiva tegemine. Inimeste loomingulisus praktilistes küsimustes leidis toredaid väljundeid, Eesti ei langenud sügavale kriisi tänu oma inimeste eneseusule ja talupoeglikule teha tahtmisele, mille soodne ettevõtluskliima muutis viljadeks ühiskonna heaks.

1994. aasta muudatused äriseadustikus kündsid tärkava eesti äriaiakese julmalt üles, uued firmad külvati juba karmimale pinnasele. Siis hävisid nõrgemad. Nüüd rünnatakse tugevamaid. Kuhu me nii jõuame ja kust tuleb pikas perspektiivis raha riigikassasse?

Riik pole enam käskija. Ettevõtjad ei oska alati oma rolli riigi kui terviku seisukohalt mõtestada. Sotsialistlik riik hoolitseb oma kodanike eest nii raha sisendi kui väljundi kanaleis. Ehk teisisõnu, sotsialistlik riik korraldab ise majandustegevust, kust laekub raha riigikassasse ja hoolitseb ka selle eest, mis sellega riigikassast väljudes tehakse. Kapitalistlik riik on delegeerinud riigikassasse laekumiste osa ettevõtjaile. Ilma ettevõtjateta ei laeku riikidel kassasse suurt midagi.

Tänapäeval on arenenud riikides suund sellele, et üha suurem roll jätta inimeste enda aktiivsusele oma elu korraldamisel. See eeldab tõelist usalduslikku toetavat rollijaotust ja partnerlust riigivalitsemise ja ettevõtjaskonna vahel. Valitsuse keelav-käskiv roll on asendumas sellise kultuuri loomisega, mida iseloomustab suund valitsemiselt kodanike harimisele ja ettevõtlusele läbipaistva keskkonna loomisele.

Nagu on olemas kehvi ametnikke, õpetajaid, on ka halbu ettevõtjaid, ja seda igas riigis. Paraku sõltub riigi ja meie kõigi heaolu ja kindlustunne sellest, kui palju meil on tublisid ettevõtjaid, kes kohusetruult riigikassat täidavad ja inimestele tööd annavad. Riigi edukus sõltub sellest, kui palju on tal häid usaldusväärseid partnereid. Riik peab loomulikult hoolitsema õigluse eest. Aga ennekõike tuleks kaaluda riske, mida üks või teine kuritegu pikas perspektiivis ühiskonnale kaasa toob.