MARJU LAURISTIN: Miks kärpida noorte tiibu?

See viis, kuidas neli aastat õppinud bakalaureused ja nõukaaegsed ülikoolidiplomite omanikud muudeti päevapealt “justkui magistriteks” ja võrdsustati formaalselt kuus aastat õppinud ja tõsise teadusliku tööga magistrikraadi välja teeninud noorte teadlastega, pani akadeemilise üldsuse nördima. Ükskõiksus hariduse tegeliku sisu suhtes, millega haridustunnistuste ühtlustamine n-ö välisturu tarbeks muudeti ka sisemiselt hariduse eri kvaliteete nivelleerivaks, on kahjuks tunnuslik Eesti viimaste aastate hariduspoliitikale.

Selle formaalse otsuse tõttu ei kannata kõige rohkem mitte oma kraadi tõsise tööga kätte saanud praegused “vanad magistrid”. Nende teadmisi ei saa keegi neilt ära võtta ning arukas tööandja või doktorantuuri vastuvõtukomisjon oskab vahet teha, kes ja mida on keegi tegelikult õppinud. Selle formaalse otsuse tõttu satuvad tõsise löögi alla just praegu oma bakalaureusetöid kaitsvad “Bologna-eelsed”, s.o. nelja-aastast bakalaureuseõpet lõpetavad üliõpilased. Nendelt ja ka varem lõpetanud “justkui magistritelt” võetakse võimalus edasi õppida magistrantuuris riigieelarvelisel kohal (kehtiv seadus ei luba tasuta õppida kaks korda samal tasemel). Bakalaureustele antud õigus astuda ilma eelnevate magistriõpinguteta kohe doktoriõppesse oleks korvanud ühe õppimisvõimaluse kaotust vaid juhul, kui järgmine võimalus, doktoriõpe, oleks reaalselt kättesaadav. Kuid doktoriõppe kohti jagatakse ülikoolidele endiselt näpuotsaga, arvestamata kasvanud nõudlust. Erinevalt USA-st, Saksamaast või Soomest, kus doktorikraad on üsna levinud ka kõrgemate ametnike, ettevõtete tippjuhtide ja tippspetsialistide seas, peetakse meil nõukogudeaegse stambi kohaselt doktorikraadi millekski haruldaseks, mida peaks vajama ainult need, kes kavatsevad oma karjääri siduda tippteadusega ning tulevase professoritiitliga.

Latt lastakse alla

Seega – ühtede parem haridustase kuulutatakse tähendusetuks ja selle omandanutelt võetakse õiglane tase nähtud vaeva eest. Samas teistele lubatakse suuremat võrdsust ja sellega ka rohkem õigusi, kuid tegelikkuses vähendatakse nende valikuvõimalusi hea hariduse saamiseks.

Sama valitsuse määrusega, mis kaotab vahe magistri ja vana bakalaureusekraadi või muidu ülikoolidiplomi vahel, kuulutatakse ka gümnaasiumiharidus formaalselt võrdväärseks põhikoolijärgse kutsekeskharidusega. Mõlemal juhul oleks nagu tegemist õilsa eesmärgiga: avada uks kõigile kõrgema hariduse saamiseks, bakalaureustele ilma magistriõpinguteta kohe doktoriõppesse ja kutsekeskharidusega noortele ülikoolis või rakenduskõrgkoolis õppimiseks. Tulemuseks võib mõlemal juhul olla nõudmiste lati allalaskmine: doktorantuuris sellest nõudest loobumine, et nelja aastaga valmiks rahvusvaheliselt publitseeritavate tulemustega teaduslik töö, kõrgkooli vastuvõtul aga silma kinni pigistamine üldharidusliku ettevalmistuse kvaliteedi ja õppuri silmaringi suhtes.

Kesised valikud

Haridusnõuete madaldamise püüe paistab silma ka haridusredeli teises otsas: soovitustes jagada viieteistaastased poisid-tüdrukud põhikooli hinnete alusel varakult kahte lehte ja anda võimalus gümnaasiumis edasi õppida vaid edukamatele. Kutsehariduse praeguse kvaliteedi juures tähendab see noorte haridusvalikute sihipärast piiramist ning murdeeas laste haridus- ja elutee ettemääramist “võitjate” või “kaotajate” trajektooril. Viitamine viiele protsendile põhikoolist väljalangenutele ei õigusta kõigi põhikooliõpilaste jagamist sikkudeks ja lammasteks. Varase sortimise eeskujuna soovitatav Saksa mudel põlistaks üleminekuaja sotsiaalse kihistumise tulemused ka järgmistele põlvedele.

Vaadakem korraks, mida pakuvad kutsekoolid põhikooli järel õppima tulijatele? Kõikide kutsekoolide õppekavad on internetis nähtavad. Kui poiste võimalused siiski on laiemad, ulatudes tisleriametist ja metsamehest ehitustööliseni, on tüdrukutel väheste eranditega valida põhiliselt õmbleja, koka ja müüja ameti vahel. Enamik populaarseid tehnika või kaasaegse teenustemajandusega seotud kutsehariduslikke erialasid, nagu IT-alad, autoteeninduse, meditsiini, sotsiaaltöö, kosmeetiku, juuksuri või sekretäri amet aga nõuavad põhjaks gümnaasiumiharidust.

Arvatakse, et noorte haridusunistuste tiibade kärpimine on kasulik. Kellele, kas noorele endale? Tema perele? Tema tulevastele lastele? Või hoopis tema tulevasele tööandjale, kes tahaks saada keskhariduseta ja järelikult ka abstraktse mõtlemisvõimeta ning sotsiaalselt arenemata kuulekat ja madalama palgaga leppivat tööjõudu, kellel “tänu” varajasele kutsespetsialiseerumisele pole lennukaid ambitsioone, kellel on üpris piiratud uue töö valiku võimalused ja kelle elukestvasse enesetäiendusse ei investeeri ei tööandjad ega riik.

Tahame vähem haritust?

Kas oleme loobunud sihist muuta Eesti majandus teadmistepõhiseks ja leppinud mõttega, et vähem haritud töötaja kõlbab eestlasest, soomlasest, rootslasest või iirlasest ettevõtjale lihtsa töö tegijaks paremini kui liiga haritud “targutaja”?

Samas on kõik nõus, et hariduse sisu vajab uuendamist. Aga milline sisu ja milleks? Poliitikutelt, tööandjatelt ja isegi akadeemikutelt kõlavad üleskutsed vähendada hariduse “akadeemilisust” ja süvendada “praktilisust”.

Tänapäeva teaduse tasemel haritud Homo academicus’e asemel vajaks Eesti ühiskond just nagu ainult või eeskätt Homo faber’it, kes ei arutle, vaid tegutseb etteantud suunas.

Julgen väita vastupidist: Eestit ei vaeva mitte akadeemiliste teadmiste üleküllus, vaid teadmiste ja arusaamise puudulikkus kaasaegse ühiskonna toimimisest. Selle ilminguks on primitiivsed arusaamad inimeste käitumisest, võimetus mõista sotsiaalsete muutuste, kultuuris ja majanduses toimuvate globaalsete protsesside sisu ja tähendust ning poliitika ülimalt lihtsustatud käsitlemine vaid erakondade võimuvõitlusena.

Ma ei taha sellega alahinnata reaalteaduste ja tehnilise osavuse tähtsust tänapäeva maailmas. Kindlasti vajavad kõik inimesed tänapäeva ühiskonnas teadmisi tehnoloogiast ja ökoloogiast hoopis rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Kuid nad vajavad ka hoopis rohkem süsteemse, filosoofilise mõtlemise oskust ning sotsiaalset kujutlusvõimet, et järjest keerukamas maailmas toime tulla. Pole juhus, et maailma kõige konkurentsivõimelisemates maades on ka keskmine haridustee aastates mõõdetult kõige pikem ning pääs kõrgharidusse kättsaadav enamikule keskkoolilõpetajatele.

Kui järelkasvava põlvkonna enamusele planeeritavalt hariduselt oodatakse vaid võimalikult lühikese ajaga võimalikult praktiliste oskuste õpetamist, orienteerime Eesti hariduse välisturu tarbeks odava tööjõu tootmisele.

Õpetame töötajaid või inimesi

Eesti hariduse ajakohastamine on tõsine väljakutse, mida ei saa lahendada ülikoolide või õppetasemete nimede muutmise või noorte hariduseelistuste jõuvõtetega ümbersuunamise abil. Enne, kui haridust järjekordselt reformida, peaks jõudma arusaamisele, kui haritud inimesi teadmusühiskonnaks kujunev Eesti pikas perspektiivis vajab ning millisel tasemel milliste õppekavade järgi õppimisega on seda taset kõige otstarbekam saavutada. Selleks tuleb leida vastused Eesti hariduspoliitika sisulistele küsimustele: millist lisaväärtust Eesti vähesele inimkapitalile peaks andma põhiharidus, millist üldkeskharidus ja mida peaks tagama kõrg- ning kraadihariduse areng? Kuidas tagada kõigi noorte võrdväärne ligipääs soovitud haridusele? Kuidas muuta õppe sisu ja meetodeid nii, et kool kujundaks kõigis noortes eluaegset õppimistahet ja loovust? Kuidas kõrvaldada lõtkud hariduse eri vormide ja tasemete vahelt, et tagada kõigile eluaegse enesetäiendamise võimalus? Mis peaks kuuluma kõigile kohustuslikku haridusse ja mida peaks iga õppija saama juurde õppida omal vabal valikul? Milline akadeemiline haritus tagab paremini Eesti majanduse ja teaduse rahvusvahelise konkurentsivõime ja ühiskonna enda tasakaalustatud arengu?

Ning ärgem unustagem erinevust inimeseks õppimise ja ameti õppimise vahel. Esimene peaks olema kõigile kohustuslik, teine jäägu igaühe isiklikuks valikuks.