Marju Lauristin: häirib tõsiselt, kui ajakirjandus on ennast täis

 •• Teie tänase ettekande* pealkiri oli esitatud küsimuse vormis: „Kas ajakirjandus peab kujundama või peab kajastama ühiskonna väärtusi?” Kumba pidi siis on?

Mina ise ei kasutaks sõna „peab”. Pigem tuleb arutada, kuidas väärtusi kujundada, sest ajakirjandus teeb seda niikuinii. On väärtusi, mida ajakirjandus paratamatult kannab. Ajakirjandus on ise teatud väärtuste realiseerija. Eneseväljenduse ja sõnavabaduse realiseerija. Ilma ajakirjanduseta seda poleks. Inimese ja ühiskonna ning inimkonna ja riigi suhetes on omad väärtused, näiteks hoolivus või nõrgema kaitsmine või kas või tõde. Need on asjad, mis toimivad. Nüüd tuleb küsida, kuidas nad toimivad.

•• Tihti räägitakse veel sellest, et ajakirjandus peaks lugejat kasvatama.

Ilmselt on küsimus jälle: kas on kasvatamine või kasvatumine? Kui lugejale pidevalt ette anda lihtsakujulist, must-valget või lihtsalt nõmedat materjali, siis see mõjutab lugejat. Kui mõtleme, et lugejaga tulebki rääkida lihtlausetega, et lugeja ei tahagi, et lugeja ei mõistagi – kui räägime lugejaga nagu viieaastase lapsega… Eks ta ikka mõjutab.

Ajakirjandus ei saa vältida, et inimesed võtavad sealt õppust, võtavad hoiakuid, suhtumisi, väärtusi. Isegi kui lugejad ei võta seda otsese õpetusena, jääb see ikkagi külge.

•• Kui ma mõtlen 150 aasta tagusele ajale, Eesti ajakirjanduse sünnile, siis Jakobson ja Jannsen olid tõepoolest oma lugejatest targemad. Sõna otseses mõttes. Nemad võisid lugejat õpetada. Aga praegused ajakirjanikud, kas või mina, ei ole enam lugejast selles võtmes targemad.

Tõepoolest, praegu enam ei saa õpetada, isegi kui mõnikord tahaksime, et ajakirjanik oleks nagu papa Jannsen, kes lugejat harib ja targemaks teeb. Aga kui te ise ütlete, et pole lugejast targem, ning vahel võib ka nii olla, et inimene, keda intervjueerite, on teist mingist asjas targem, siis milline peaks olema teie (ajakirjaniku) adekvaatne positsioon? Kas peaksite tegema näo, et olete ikkagi targem?

Sageli ajakirjanikud just seda teevad ja minus tekitab hämmingut, kui loen juhtkirjast või mõnest ajakirjaniku kolumnist kategoorilises toonis teksti: mida tuleks kindlasti teha, mida tuleks otsustada, mida see või teine minister peab tegema. Kui ajakirjanik võtab sellise positsiooni, siis ta esineb nii, nagu ta oleks targem.

Tänaselgi konverentsil oli mitu näidet, kuidas ajakirjanik võtab endale õiguse tõlgendada kellegi kolmanda teksti ning seda väga kategoorilisel moel, ilma et annaks lugejale võimalust algteksti kontrollida.

•• Tajun igalt poolt suurt soovi ajakirjandust kritiseerida. Mis seda põhjustab?

Ajakirjandus tegeleb ise väga palju teiste kritiseerimisega ja tekitab soovi ka vastu vaielda. Minu hinnangul pole olukord Eesti ajakirjanduses siiski nii hull, nagu vahel öeldakse. Viimasel aastal-paaril on ilmunud järjest enam sisukaid ja avalikku tähelepanu köitvaid lugusid. Ajakirjandus läheb tasapisi siiski arukamaks.

Kolletamise teema oli väga aktuaalne suure buumi ajal, kui ajakirjandusse tuli hästi palju uusi inimesi ja ideedeta ajakirjandust loosungi all „kõik müü-giks” – et ajakirjandus peabki olema natuke rumal ja meeltlahutav, et keskmine Eesti inimene ei tahagi paremat.

Praegu on ajakirjandus hakanud oma lugejat rohkem austama. Aga see vimm eksimuste ja pealiskaudsuse suhtes, must-valge käsitluse ja lahmimise suhtes kohe ei kao. See on suur häda nii ajakirjanduses, poliitikas kui ka avalikes aruteludes, et me lahmime.

•• Tänasel konverentsil kõlas mitu korda seesama süüdistus, et ajakirjandus kipub lahmima, ütleb enne, kui mõtleb – ei mõtle teemat läbi. Kus te seda probleemi kõige rohkem näete?

Mind häirib tõsiselt, kui ajakirjanik, aga ka mis tahes autor esitab ennasttäis toonil triviaalseid või lausa rumalaid seisukohti, rääkides kõiketeadja toonil keerulistest ja vastuolulistest  majanduse, poliitika või kultuuri probleemidest. Eriti veel, kui selline lahmimine lähtub eelarvamustest või müütidest, millest kaugemale, sügavamale ei viitsita või ei suudeta kriitiliselt mõelda.

•• Te viitasite, et ajakirjandusse on tulnud mitmed uued olulised teemad, nt puuetega inimeste teema, ja üldse on ajakirjanduses sotsiaalteemasid (nõrgemate kaitsmist) rohkem kui ehk varem. Näete te aga ajakirjanduses ka mingeid valdkondasid, mis tammuvad paigal ja kus kvaliteet pole paranenud? Majandus, välisuudised, Euroopa Liit — kuidas hindate nende kajastamist?

Poliitika asjalikku analüüsi kohtab haruharva. Ahto Lobjakas on siin meeldiv erand.

•• Vahel öeldakse, et ajakirjandus laseb võimul (valitsusel) liiga mugavalt oma asja ajada. Mis te arvate, kas valitsuse (võimu) puhul on probleemiks kriitika kvantiteet — et liiga vähe kritiseeritakse — või pigem kriitika kvaliteet?

Olen nõus – just kvaliteeti silmas pidades. Ootan näiteks huviga, kas algavas valimiskampaanias jõuab ajakirjandus senise riigivalitsemise pluss- ja miinuspoole sisulise vaagimiseni või piirdutakse teada-tuntud stampseisukohtadega.

•• Kas Eesti ajakirjandus on parteieelistuste poolest kaldu? Või maailmavaateliselt kaldu?

Arvan, et Eesti ajakirjanduse maailmavaateline, filosoofiline eneseteadvus on alles lapsekingades. Seepärast pole ta kaldu, vaid lengerdab sinna-tänna. Ei suudeta vahet teha  parem- ja vasakpoolse poliitika tegelikul sisul, ideoloogiat käsitledes lastakse end juhtida  erakondade retoorikast, ei tunta või ei viitsita eristada  praktiliste sotsiaal- või majanduspoliitiliste alternatiivide maailmavaatelist, filosoofilist sisu. Minnakse kaasa sellega, kes kasutab värvikamaid ja kangemaid loosungeid. Eriti halb on selline ideoloogiline naiivsus see-tõttu, et ta soodustab populismi ja verbaalset manipuleerimist.

•• Ma ise tunnen puudust heast ajakirjanduskriitikast. Jah, ajakirjandust küll kritiseeritakse, aga samuti lahmival tasemel, millega pole praktikas midagi peale hakata.

Meediakriitika vajadusest on nii palju räägitud, et nagu ei tahakski enam sel teemal sõna võtta. Väheks on jäänud ka ajakirjanike omavahelist professionaalset kriitilist keskustelu kas või klubilises laadis.

Kuuldavasti ka toimetustes endis seda peaaegu ei toimu. Küll aga on rõõmustav, et varjusurmast on ärganud Juhan Peegli poolt kunagi asutatud akadeemiline ajakirjandusselts, milles on toimunud esimesed sisulised arutelud ajakirjanduse arengute ja kvaliteedi üle.  Aasta lõpuks on oodata seltsi aastaraamatut, milles avaldame ka seltsi koosolekul peetud ettekannete ja Eesti ajakirjandust käsitlevate uuringute tutvustusi.

*Intervjuu on tehtud reedel, 19. novembril konverentsil „Ajakirjanduse vabadus ja vastutus: eile, täna homme”

Autor Mikk Salu