MARJU LAURISTIN: 9 aastat rakvere raipest

•• Üheksa aastat tagasi tegite Eesti ajakirjanduse aadressil teravat kriitikat. Kas see kolletab ikka veel nagu rakvere raibe?

See tendents, mida kolletumise all mõeldakse – orienteerumine kõmule, sensatsioonile, skandaalile – pole kuhugi kadunud. Ta on mõnes mõttes isegi läinud teravamaks ja jõhkramaks. Kuid teisalt on tekkinud rohkem ka sügavamat ja sisukamat ajakirjandust – meedia on muutunud mitmekesisemaks. Ja ka enese-

kriitilisemaks.

•• Mulluse Faktumi uuringu järgi usaldas Eesti trükiajakirjandust vaid 36% inimesi ja 56% ei usaldanud. Milles on asi?

Väga tähtis on teha kanalitel vahet. Samad küsitlused näitavad, et kõikidest institutsioonidest enim usaldatakse ETV-d. Kui ETV-st kaotati reklaam, järgnes väga selge usaldatavuse tõus. Ja kui võrrelda ETV ning kommertskanalite usaldushinnanguid, siis on näha, et inimesed teevad väga selget vahet: nende jaoks on kommertsialiseerumisel ja kolletumisel selgelt negatiivne tähendus. Usaldusväärsus on seotud sellega, et inimesed võtavad infot ja tööd tõsiselt. Ent kui tööd tehakse meelelahutuse, skandaali ja sensatsiooni jaoks, siis võivad populaarsusarvud olla suured, ent inimesed ikkagi ei usalda seda.

•• Inimene võib öelda, et usaldab ETV-d rohkem kui kommertskanalit, ent vaatab ikkagi tõsielusõud, mitte poliitilist debatti…

Aga ta ei usalda seda tõsielusõud kui tegelikkuse peegeldust. See võib olla inimestele teatud mõttes vajalik – närvikõdina, meelelahutusena. Aga see ei tähenda usaldust. Usaldus on tõsine asi. On ajakirjanikke, kes ei olegi seadnud endale tõsiseid eesmärke ja peavad ajakirjanikutööd paljuski meelelahutaja tööks. Aga meelelahutaja ei küsi inimestelt: kas te usaldate mind? See küsimus ajab isegi naerma. Kujutage ette, kuidas kloun laval küsiks: kas te usaldate mind? Teisalt on ajakirjanikke, kelle jaoks tõsiseltvõetavus on väga oluline.

•• Kalev Kesküla postuleeris Areenis, et mida usaldusväärsem leht, seda väiksem trükiarv…

Kogu maailmas on kvaliteetlehtede trükiarv palju väiksem kui kollastel. Ja kui me läheme muusika- või mõnele muule kultuuriväljale, siis näeme ju täpselt sama. Ent see, kui inimestele meeldib jõudehetkel lõõgastuda, ei tähenda, et nende jaoks pole olemas tõsiseid asju. Ja mida haruldasemaks tõsised asjad meie elus lähevad, seda hinnalisemaks need muutuvad. Paraku on elus palju sellist, mida inimesed saavad teada peaasjalikult vaid ajakirjanduse vahendusel – majandus, poliitika jne – ja kui see info ei ole enam tõsiseltvõetav ega usaldusväärne, siis see vähendab ühiskonna enda kvaliteeti. Mida vähem on meie ümber inimesi, keda me usume ja usaldame, seda õnnetumad oleme. Ja kui tunneme, et see, mis meid iga päev ümbritseb, on saastatud, siis seegi on elukvaliteedi küsimus.

Lugejat usaldades on võimalik teha ajakirjandust, mis ei tee kvaliteedis järeleandmisi. Kuid see nõuab andekust, originaalsust, vaimukust. Mis tahes teemal võib suurepäraselt kirjutada. Ja ka isikliku elu asjadest võib kirjutada väga tundlikke lugusid.

##•• Mis teid ennast meediatarbijana kõige enam häirib?

Mind häirib kõige enam rumalus. Enesekindla ja rumala ajakirjaniku tekst häirib. Lugejal on õigus nõuda, et kui ajakirjanik saab palka selle eest, et ta edastab iga päev inimeste ellu mingeid impulsse, siis olgu see töö ka kvaliteetne.

•• Tüüpiline vastus teie kriitikale on ju see, et olete ise ajakirjanikke õpetanud.

Nii nõukogude ajal kui ka nüüd olen kogenud, kuidas suurte lootustega idealistlik säravate silmadega noor inimene läheb ajakirjandusse tööle ja mõne aja pärast näen küünikut, kes on ise pettunud, endas pettunud ja ütleb, et lugejale ongi sellist asja vaja. Väga palju sõltub sellest, milline on väljaande kultuur.

Meedia kolletumine hakkas väga haisvalt välja paistma siis, kui tekkis tunne, et rahvale võib müüa kõike. Ka majanduses oli aeg, kui arvati, et meil on siin vaene ja ahne rahvas, kes võtab kõik vastu. Ent nüüdseks oleme saanud natuke jõukamaks, esimese tarbimisahnuse rahuldanud ja võib-olla tuleb juurde ka natuke väärikust – inimesed hakkavad tundma, et pealesunnitud odav kraam ei rahulda neid.

Selle kaudu, kuidas me inimeste poole pöördume, reedame, kelleks me neid peame, mida neist mõtleme ja kes ise oleme. Kvaliteetlehtede tabloidistumine on pärispatt, see on oma väärikuse kaotamine. On aeg mõelda sellele, et tõsiste päevalehtede lugejaskond on muutunud nõudlikumaks ja elitaarsemaks ning massilugeja on “ära kukkunud”. Keskmine lehelugeja on eesti rahva haritum ja nõudlikum osa.

•• Meediamagnaat Rupert Murdoch väitis mullu, et trükiajakirjandust ootab paratamatu hääbumine. Mida teie sellisest prognoosist arvate?

Selliseid jutte oleme kuulnud lõputult. Kui tuli kino, öeldi, et teater kaob. Tuli televisioon, öeldi, et kino kaob. Sellist juttu pole mõtet meediauurijale küll rääkida. Murdoch räägib seda kergeusklikele. Ükski uus meedium ei ole vanu välja tõrjunud. Kokkupuude raamatu või ajalehega, võimalus sealt infot saada on omaette meedium. Selles peitub nauding, mida ei anna ükski ekraan.

Mina vaatan näiteks öösel internetist ära järgmise päeva ajalehenumbri. Ja huvitavat lugu tahan ka paberilt lugeda – see annab väga palju juurde ja ma märkan asju, mida internetis ei märganud.

•• Eesti meediale on ette heidetud ka liigset enesekesksust, tegelemist ainult oma riigi asjadega.

Jah, kui vaatame tänapäeva maailma, mis kisub ikka hirmus tõsiseks kätte, siis Eesti ajakirjandust oleks nagu hoitud korvikesega kuskil nurgas. Oma silmade läbi räägib meie ajakirjandus maailma rasketest asjadest vähe. Kui seni nägime, et ajakirjandus on väga tõsine ja ajakirjanikud võivad olla surmaohus, siis nüüd näeme, kuidas ajakirjandus viib teised inimesed surmaohtu. Siin oleme jõudnud vastutuse küsimuses väga eksistentsiaalsete teemadeni.

•• Kas peate silmas Taanis avaldatud karikatuure?

Jah.

•• Eesti Ekspressis kutsus Andrei Hvostov Euroopa lehti neid pilte üheaegselt avaldama.

Me oleme jõudnud niikaugele, kus meedia hakkab mõistma, et ajakirjanduse vastutus ei ole üksnes moraalne, vaid see on ka vastutus elude eest. Kus ühel pool pole mitte vabadus, vaid uljus, ja teisel pool on inimeste elud.

Me elame maailmas, mis on kolmanda maailmasõja lävel, ütleme selle selgelt välja. Tulekahju juba käib! Ja meie lõbustame end sellega, et viskame õli veel tulle ning ütleme, et meil on vabadus niimoodi käituda, sest tahame meelt lahutada. Ja meie meelelahutusvabadus seisneb soovis õliga tuld kustutada. Nende karikatuuride avaldamine oleks väga rumal.

•• Eesti suuremad ajalehed on otsustanud neid karikatuure mitte avaldada.

See on absoluutselt õige otsus.

•• Kuid kas see ei tähenda topeltstandardeid – prohvet Muhamedi üle nalja heita ei tohi, kristluse üle aga küll?

Need ei ole topeltstandardid, vaid erinevad kultuurid. Standardid saavad olla vaid ühe kultuuri piires. Praegu on ühelt poolt tegu postmodernse sekulariseerunud ühiskonnaga, teine on aga premodernne, hoopis teise loogika ja väärtustega ühiskond. Miks me ütleme, et need, kes on sügavalt usklikud, peavad üle võtma meie

käitumisreeglid? Me ei sunni ju muhameedlast jõulude ajal sealiha sööma. Me ei pea solvuma, kui ta ütleb, et tal on teised kombed. On teatud universaalsed käitumisreeglid, millest üks ütleb: kui tahad, et sind austataks, austa teist. Ja kui tead, et on asju, mis on sulle pühad, pea lugu sellest, mis on teisele püha.

Tegemist on eri kultuuride, eri uskudega. Miks peaks ajakirjanikul olema õigus teist valimatult solvata? Miks peab see olema asi, mille nimel peab olema võimalik tekitada teiste inimeste elule riske?

•• Nii et vanad sõnavabaduse standardid ei kehti enam?

Sõnavabadus on püha asi. Aga Kanti eetiline imperatiiv ütleb: käitu nii, et sinu käitumine võiks olla universaalne reegel. Kuid kas teiste pühaduste rüvetamine on universaalne reegel? Kui surume teistele oma reegleid peale, on see koloniaalne mõtlemine. See on valge mehe arrogants.

Me peame endale teadvustama, et maailm on muutunud väga palju tõsisemaks. See maailm, milles sündis kollane lõbustusajakirjandus, oli heaoluühiskonna maailm. Seda maailma ei ole enam. Ja kui me räägime, et elame riskiühiskonnas, siis peab ka ajakirjandus olema teistsugune.