MARJE JOSING: Pidu läbi …turumajandus jätkub

Ilmselt tasub käesolevasse majanduskriisi suhtuda ühelt poolt natuke rahulikumalt ja mitte kogu ilmavalu oma õlgadele võtta. Teiselt poolt oleks kasulik isiklike probleemide korral mitte peita pead liiva alla, vaid aktiivselt tegutseda.   

Eesti majandusarengut alates 1992. aastast saab vaadata kui üht edukat majandustsüklit mõningate ajutiste tagasilöökidega. Eesti sai palju välisinvesteeringuid, sest olime välisinvestoritele huvitav odava tööjõu ja madalate kuludega, aga samal ajal edumeelne, avatud ja kiirelt õppiv riik. Eestisse voolas palju odavat laenuraha, hea maailmamajanduse konjunktuuri taustal tekkis meil tunne, et ongi normaalne kui palgad kasvavad 20 protsenti aastas. Palgaralli suurimad ta­gant­tõukajad olid kinnisvara- ja ehitussektor. Kui normaalaegadel töötas ehitussektoris 30 000 ehitajat, siis buumiperioodil (2006– 2007) juba 80 000, ja ikkagi kurtis 70 protsenti ehitusettevõtete juhtidest, et ainuke käibe kasvu takistav tegur oli töötajate nappus. Tööjõu defitsiit viis kiiresti üles palgad ning oluliselt nõrgenes ka palga ja töö kvaliteedi vaheline seos.

Nüüdseks on Eesti palgatase 1992. aastaga võrreldes tõusnud ligikaudu 13 korda, kallinenud on nii energia kui ka infrastruktuuri kulud  – me ei ole enam nii odav riik. Enamik majandusprobleemide süvaanalüüsiga tegelevaid spetsialiste on viimaste aastate jooksul hoiatanud, et Eesti odava laenurahaga toimunud tarbimispidu saab läbi. Hoiatati, et ette­võtete strateegia, kus suurenevaid kulusid kaeti liialt sageli hinnatõusu kaudu, ei ole jätkusuutlik ja me kaotame konkurentsieelised turgudel. Majandusbuumi tingimustes selline jutt erilist kõlapinda ei leidnud. Kõik üleskutsed teadmistepõhiseks tootearenduseks, suuremat lisandväärtust sisaldavate toodete ja teenuste arendamiseks, soovitused targalt investeerida, et suudaksime tõusta väärtusahelas (see tähendab, et me ei oleks ainult tootjad, vaid suudaksime ise ka oma tooteid müüa) ei olnud populaarsed niikaua, kui sai ka vanaviisi hakkama.

Milline on siis majandusolukord 2008. aasta detsembris? Konjunktuuriinstituudi  konjunktuuribaromeetri uuringute tulemusel võib öelda, et tarbijate ja ettevõtjate kindlustunne on rekordiliselt madalal tasemel ja võrreldes eelmiste kuudega on olukord kiiresti halvenenud.

Järsult langenud nõudlus

Ettevõtjate suurim probleem on tellimuste vähesus. Nõudluse vähesus pidurdas  tööd 71% tööstusettevõtetest, 82% ehitusettevõtetest, 72% turismiagentuuridest, 68% transpordifirmadest. Järsult on vähenenud nõudlus mitte ainult siseturul, vaid kogu maailmas ja seda tunnetavad teravalt eksportivad firmad. Tellimuste nappus sunnib ettevõtjaid vähendama töötajate arvu. Nii plaanib järgneva kolme kuu jooksul töötajate arvu vähendada 49% tööstusettevõtetest  (suurendada vaid 2%) ja 61% ehitusettevõtetest (suurendada 1%).

Tarbijate kindlustunde kiire vähenemise taga on suurenenud hirm kaotada oma töökoht. Inimeste materiaalne heaolu pole olnud kunagi nii kõrge kui viimastel aastatel. Kindlasti elab suurem osa inimesi jõukamalt ja tarbib rohkem kui viis või kümme aastat tagasi. Samal ajal tugineb see elustiil ja jõukus palju rohkem laenurahale. Elaniku finantskohustused (laenud, liisingud, krediitkaardivõlad ) on oluliselt suuremad kui viis või kümme aastat tagasi. Muretumalt võivad tunda end need, kes pole võtnud oma sissetuleku suhtes suuri laene.

Mis saab edasi? Olukord maailma finants- ja tooraineturgudel on suhteliselt prognoosimatu. Raha, mis on välja tõmmatud langevatelt turgudelt ja fondidest, suunatakse uutele turgudele ja nii võivad päris kiiresti tekkida spekulatiivsed hinnamullid (üks selline mull oli ka viimase aasta jooksul toimunud piimatoodete hinna kiire tõus ja langus maailmaturul). Probleemid, millest sai alguse ülemaailme finantskriis (USA tarbijate ületarbimine ja tahtmatus säästa, finantsinstrumentide keerukus ja raskesti kontrollitavus tavatarbija jaoks, finantssektori liialt väike läbipaistvus ja puudulik kontroll selle üle) on nii fundamentaalsed, et siin ei ole kiireid lahendusi loota. Majandus põhineb suuresti usaldusel ja just usaldust napib kõigil tasanditel.

Eesti ettevõtjatest jäävad ellu need, kes oskavad müüa ka langevatel ja  konkurentsitihedatel turgudel ning kes on hinnas paindlikud ja efektiivsed. Midagi on valesti, kui meie tööjõukulud on mitu korda odavamad vanade Euroopa riikide tööjõukuludest, kuid toodete või teenuste väljamüügihind on sama või isegi kallim.

Makrotasemel praegune ma­janduskriis kindlasti tõstab Eesti konkurentsivõimet ja ettevõtete efektiivsust, üksikisiku tasandil toob 2009. aasta kaasa palju stressi ja muret. Usun, et rahuliku meele ja loomingulise mõtlemisega saame üle ka nendest raskematest aegadest. Kui suutsime edukalt tulla välja Nõukogude Liidu majanduse kokkuvarisemise rusude alt, siis saame hakkama ka selle tarbimispeojärgse segadusega.