MARIS LAURI: Murenev edumüüt

2005.–2006. aastal kordus sama kinnisvaraga. Hinnad ei saa lihtsalt langeda – kes sellega ei nõustunud, see pidi olema loll. Siis asi muutus ning nüüd taovad rusikaga rinnale teised (või on need samad, kes enne rääkisid lõpmatust kasvust?), parastades “no mida ma ütlesin!” ja lubades 30% või 50% hinnalangust. Ning see, kes julgeb vastu vaielda, on kas loll või püüab oma häda varjata.

Selline nartsissistlik tühikargamine ei vääri tegelikult tähelepanu, sest mingit loogikat sellest ei leia. Kuid inimeste meeleoludel tasub silma peal hoida küll. Konjunktuuriinstituudi andmeil arvas keskmine tarbija mullu oktoobris, et tulevik on väga tore – ning tegelikult polnud Eesti tarbija (aga seda oleme me kõik, kes siin elame) kunagi oma tulevikust veel nii hästi mõelnud. Seejärel on usk tulevikku hakanud kiiresti kahanema. Tänavu oktoobris on neid, kes näevad tulevikku mustades värvides, rohkem kui neid, kes usuvad paremasse arengusse. Huvitav on sealjuures, et inimeste endi heaolu on endiselt üpriski suur – lihtsalt usk tulevikku on hakanud kiiresti murenema.

Muidugi mõjutavad inimeste meeleolu paljud asjad: räpased valimiskampaaniad, meedias kirjutatav ning ka tegelike elutingimuste muutumine. Seekord sööb positiivset tulevikuusku kiirenev hinnatõus, kõrged inflatsiooniootused ja usu kadumine riigi majanduse edukasse tulevikku.

Miks on usk Eesti majanduse edukusse murenenud? Põhjusi on mitu: meedias ilmub üha enam negatiivseid ja pessimistlikke lugusid, kuid ilmselt süvenevad tasapisi ka tegelikud probleemid. Need ei ole kindlasti nii hullud, kui võib roosasid lehti lugedes tunduda, kuid kahtlemata on probleemide hulk majanduses kasvanud.

Majanduse pöördepunktid

Majanduses pole kunagi võimalik sajaprotsendiliselt ette öelda, kuidas asi tegelikult välja kukub ning mis tulevikus juhtub. Seda kahel lihtsal põhjusel: esiteks pole täpseid ja värskeid andmeid tegelikkusest ning teiseks tuleb hinnata inimeste ja nende kogumite käitumist, mida võib mõjutada tuhat ja üks asjaolu. Kõrvaltvaatajale, aga ka ilmselt asjas pisut sees olijale pakub kindlasti ka huvi, kuidas erinevate tulemusteni jõutakse. Selles osas on see sügis pakkunud rohkelt mõtlemisainet.

Majandusprognoos on alati tinglik – see on valik eri arenguvariantide seast, mida prognoosija peab kõige tõenäolisemaks. Prognoosi täpne realiseerumine pole sealjuures tõenäoline, sest alati on asjaolusid, mida ei saa arvestada ning mida lihtsalt ei tea. Prognoosi seletus peaks lugejaid veenma, et selline arengukäik on kõige usutavam ning tõenäolisem. See ei õnnestu, kui lugeja teab, et eeldused, mida prognoosija kasutab, pole õiged.

Just nii läks sel aastal rahandusministeeriumi sügisese majandusprognoosiga ning selle põhjal koostatud riigieelarve kavaga. 20. septembril, kui valitsus eelarvekava kinnitas, oli teada, et teises kvartalis oli majanduskasv tarbijakulutuste tõttu oluliselt aeglustunud ning ka maailmamajanduses olid asjad hoopis teised kui juulis. Kuid 2008. aasta eelarve seda arvesse ei võta. Mingil määral võib seda mõista: protsess on lihtsalt nii pikk ja jäik. Kuid asjaolu, et valitsus hoiab endiselt kangekaelselt kinni eelarvekavast, mis põhineb ekslikuks osutunud prognoosil, ei tee talle küll au.

Majanduse pöördepunktides on alati keeruline prognoose teha, kuid sellistel juhtudel valmistatakse ette mitu varianti ning ka erinevad tegevuskavad. Seda selleks, et vajadusel oleks teada, mida teha. Ettevõtetel, kes planeerivad oma tegevust pikaks ajaks, on olemas eri tegevuskavad ja eelarved eri arengustsenaariumide puhuks – kas või väga üldisel kujul, et teada riske ning hakata vajadusel aegsasti tegutsema. Ka Eesti valitsusel võiks olla selline tegevuskava, eriti kui arvestada, et riigieelarve on koostatud hoopis teistel ootustel kui see, mis suure tõenäosusega juhtub. Paljusid inimesi häiribki kõige enam see, et valitsus ei paista üldse uskuvat, et asi võib minna hoopistükkis teisiti kui loodeti.

Kindlustunne nõrgeneb

Eesti ettevõtjate seas süveneb pessimism, kinnitavad ettevõtjate kindlustunnet mõõtvad baromeetrid. Tõsi, päris halvaks ei ole asi veel läinud: uuringute järgi ületab kasvuväljavaateid nägevate ettevõtete hulk nende hulga, kes positiivseid väljavaateid ei näe. Kuid teenindussektoris on pessimiste rohkem kui optimiste – ning ega neid optimiste ole ka tööstuses ja ehituses oluliselt rohkem kui pessimiste.

Ettevõtete kindlustunne on oluline näitaja: see osutab üpris täpselt sellele, kuidas asjad majanduses tegelikult toimivad ning mis lähiajal võib juhtuda. Asi on ju lihtne: ettevõtja meeleolu halveneb siis, kui ta ei saa oma toodangut kasvatada, kui pole piisavalt ostjaid ning kaup jääb lattu seisma. Seega viitab kindlustunde vähenemine sellele, et majanduse areng liigub halvemuse poole.

Tarbijate kindlustunne, mis näitab eelkõige usku tulevikku, osutab sellele, kuidas võivad kasvada tarbijate kulutused lähiajal. Kindlustunde nõrgenedes hakatakse raha kokku hoidma ja sääste suurendama. Seega hakkab jae- ja teenuste käibekasv aeglustuma ning tootjatel on vähem võimalusi oma toodangut müüa. See viitab sellele, et mõne aja pärast võidakse hakata inimesi koondama ning see suurendab töötust.

Olulised on ka tarbijate inflatsiooniootused. Need kipuvad täituma, kui nende ohjeldamiseks midagi ette ei võeta. Üks Läti majanduse probleeme on hinna- ja palgatõusu spiraal ehk hinnad tõusevad, sest palgad tõusevad, sest hinnad tõusevad. Ka meil on sellise olukorra kujunemise märke, eriti just avalikus sektoris. Sellist protsessi peatada on väga keeruline ning üldjuhul on selle tagajärjed majandusarengule valusad.

Niisiis ongi praegu tekkinud olukord, et Eesti suurim optimist on valitsus. Optimism on tänuväärt omadus, mis viib elu kahtlemata kiiremini edasi – kuid üksnes siis, kui positiivne tulevikuootus on põhjendatud. Praegu aga on ettevõtjatele ja ka lihtinimestele hakanud muret tegema asjaolu, et valitsus tundub muutuvat optimistlikuks ullikeseks.

Naabermaadest võib leida värvikaid näiteid majanduspoliitilistest rumalustest, mille aluseks on olnud põhjendamatud ootused. Üks Venemaa 1998. aasta augusti finantskrahhi olulisi põhjuseid oli ka see, et jooksvaid kulutusi hakati finantseerima laenudega, mille tagasi maksmiseks võeti laenu. Ja siis võeti laenude tagasi maksmiseks võetud laenude tagasi maksmiseks uuesti laenu jne. Iga uus laen oli suurema intressiga ja lühema aja peale. Ühel hetkel enam laenu ei saanud ja kogu süsteem kukkus mürinal kokku, tõmmates kaasa kõik, mis jäi lähedusse.

Ka Leedu valitsus ajas samal ajal enam-vähem sama joont: rublahoiuste kompenseerimiseks jagati laiali erastamistulud. Siis aga selgus, et maksutulud pole piisavad ning loodetule jäävad alla ka erastamistulud – seepeale hakati laene võtma, täpselt nii, nagu oli teinud ka Venemaa. Õnneks saadi viimasel hetkel pidama, kuid pidurdamiseks tuli astuda väga valusaid samme. Näiteks lõpetati mõneks ajaks kõik riigieelarvelised investeeringud ja kõigi riigitöötajate palku kärbiti 10–20%. Majandusseis stabiliseerus, kuid tagajärg on see, et Leedu majandusareng on endiselt Eesti ja Läti omast tunduvalt maas. Veel 2004. aasta lõpuski oli Leedu töötuse määr üle 10% ning see on ka põhjus, miks Leedust on viimastel aastatel lahkunud nii palju inimesi – inimesed on kaotanud usu leida kodumaal tööd ning selle usu taastamine ei pruugi õnnestuda.

Tunnistada eksimusi

Eesti valitsused on üldjoontes ajanud enam-vähem ühesugust majanduspoliitikat, kuid see ei tähenda, et siingi poleks võimalust asju vussi keerata. Kogu maailmas võib märgata, et halbadel või kriitilistel aegadel on majanduspoliitika olulisem kui headel aegadel. Eesti lähiajaloos on olnud vähemalt üks valitsus, kes selgetele ohumärkidele vaatamata püüdis olla optimist edasi. Mart Siimanni valitsuse 1999. aasta eelarve justkui ei näinudki, et juba 1998. aasta teisest poolest olid maksutulud vähenenud ja inimesi jäi järjest enam tööta – enne valimisi tuli kindlasti tõsta pensione ja palku, teha valijaile heameelt. Uus valitsus alustas negatiivse eelarvega ning järgmine pensionitõus tuli kolme aasta pärast, osalt on praegused riigisektori probleemid seega seotud juba 1998. aasta lõpu rumala optimismiga.

Kahtlemata pole Eesti majanduse olukord praegu võrreldav 1998. aasta omaga ning ka lähitulevik ei tohiks säärast olukorda kaasa tuua. Kuid eelarvetulude ülikiire kasv ning valitsuse põhjendamatu optimism tekitab hirmu, et järsku ei suudeta või ei taheta oma vigu tunnistada ning jätkatakse uutes tingimustes vanaviisi. Kas valitsus on mõelnud, mida teha, kui maksutulud ei tule ootuspärased? Kahjuks ei taha valitsus isegi tunnistada, et selline olukord võiks tekkida. Kas kavatsetakse võtta laenu? Või võetakse raha reservist? Mis kulutusi kärbitakse? Või aetakse eelarve püstipäi puudujääki, peaasi, et ei peaks tunnistama oma eksimusi.

Niisiis võiks valitsus oma liigset optimismi pisut jahutada ning mitte käituda 1997. aasta taksojuhina. Realistlik tegevuskava puhuks, kui majanduses hakkab asi viltu minema, oleks väga hea ja hädavajalik signaal nii ettevõtjaile kui ka tarbijaile. Tõsiselt tuleks mõelda sellele, kuidas vähendada inflatsiooniootusi ning ettevõtjate ja tarbijate seas järjest enam levivat arvamust, et Eesti majandusel on kätte jõudnud halb aeg. Põhjendamatu optimism ei ole lahendus.