MARGUS TIRP: Müügimaks, vana tuttav

Loomulikult ei saa suured kauplused ja muud seesugused maa küljes kinni olevad asutused end kuidagi pealinna piiridest välja arvata, kuid kel vähegi võimalust, siis pääsetee ta leiab. Paljud võib-olla ei mäleta, aga müügimaks on iseseisvuse taastanud Eestis juba olnud. Eelmise sajandi lõpus kehtestati see Haapsalus. Tulemuseks oli Uuemõisa kiire areng, sest see asub väljaspool Haapsalu linnapiiri. Kellel praegu vähegi võimalik valik teha, see kindlasti ei vali tootmishoone või kontori asukohaks Tallinna, vaid eelistab lähivaldu (kuni seal sama maksu ei kehtestata).

Aga võib-olla siin peitubki regionaalse arengu võti? Kõigepealt peaks müügimaksu lubatud maksimummäära tõstma näiteks 10%-ni. Ja tegema selle kohustuslikuks nendes valdades, mis on oma majandusarengus ettepoole jõudnud. Siis on investor sunnitud oma tehased-vabrikud rajama kaugematesse piirkondadesse, Eesti territoriaalne areng päästetakse ja haldusreform viiakse läbi nagu muu seas.

Maa ei liigu

Kui tõsisemalt jätkata, siis võtta saab ainult sealt, kust on midagi võtta. Õnneks pole müügimaks suur. Aga kas on ikka välja selgitatud, kui palju selle uue maksu administreerimine pealinna eelarvele kulusid kaasa toob?

Kas keegi on arvutanud, kui palju Talllinna eelarve võidaks siis, kui kehtestataks proportsionaalne maamaks? Kodukrundi pealt maksu arvutamisel võiks olla maksuvaba osa ja need maaomanikud, kes omavad maad rohkem (näiteks üle 500 ruutmeetri), maksaksid ka maksu rohkem? Äkitselt on nimetatud ettepaneku elluviimisest rohkem kasu kui müügimaksu sisseviimisest, seda enam et toimivad maamaksu administreerimise mehhanismid on juba olemas? Ettevõtted saab ju Tallinnast välja registreerida, aga maaomanike maad mitte.