MARGIT KELLER: Väikepoodnikust ja mastaabisäästust

Järelikult ei kauple paljud müüjad ja ostjad mitte kaubakeskustes, vaid  pisiputkades ja lettide taga kõikjal, kus võimalik.

Turistile tundub enamasti üsna tüütu, kui väikemüüjad püüavad temaga kaugete maade tänavail isiklikult suhelda ja oma kaupa või teenust pakkuda. Kuid turismipiirkonnast välja jõudes pilt muutub. Jamaica lõunaranniku kalurikülas tegutseva vaiadest, vanametallist ja mõnest vakstupalakast koosneva “restorani” sanitaartingimusi nähes jääb turisti enda otsustada, kas jätta vürtsikas kana ostmata või unustada hetkeks euronormid ja steriilsus. Viimane valik toob kaasa mõnusa maitseelamuse, suurepärase hinna ja kvaliteedi suhte ning mälestuse mustanahalise Roberti (söögikoha omaniku, koka ja müüja) naeratusest. Ning mitte ühtegi seedehäiret.

Meie mõistes arenenud riigid on jõudnud supermarketite ja megaostukeskuste ajastusse, kus enamik kauplemist toimub selleks spetsiaalselt ette nähtud tingimustes. Euroopa keskmine on umbes 160 ruutmeetrit kaubanduspinda 1000 elaniku kohta. Eestis pidada olema 280 ruutmeetrit, mis on võrreldav maailma ühe rikkama riigi Luksemburgiga. Väidetavalt on Norras vastav näitaja lausa 750.

Ostukeskuses on kõik puhas, kontrollitud, normeeritud, disainitud. Läänelike arusaamade järgi tegutsevad tervise, töö ja kõige muu kaitse ametnikud ei annaks ilmselt iial luba enamikule maailmas tegutsevatele kauplejatele. Sümpaatsel Robertil ja miljonitel temasugustel keelataks kohe küpsetada oma kana sütel ning vaaritada riisi suures tahmunud keedupotis. Meil Eestiski on tegevuse alustamise barjäär väikekauplejale väga kõrge. Näiteks oma restorani avamiseks tuleb luua kiiskavate masinatega industriaalne köök.

Kohalik toit

Ometi on ka nn vanas Euroopas, eriti lõuna pool, säilinud harjumus osta toitu eeskätt kohalikult kaupmehelt, olgu selleks lihunik või pagar. Samuti on täies elujõus turgude traditsioon. Ning teisalt tuleb traditsiooniliste vürtspoodnike ja käsitööliste kõrvale uue lainena “kohaliku ja maheda” eelistamise trend. Üha enam läheb moodi kõik, mis on toodetud kohapeal, võimalikult loodus- ja inimsõbralikult. Ühtpidi on see kindlasti jõukate  lõbu, sest nii “õiglase kaubanduse” kohv Lõuna-Ameerikast kui ka Eesti ökodisaineri taaskasutusrõivad on tavakaubast mitu korda kallimad. Kuid ilmselt saavad nii riigid kui ka kohalikud omavalitsused, kel on n-ö materiaalsed esmatarbed ammu täidetud, mõelda ka postmateriaalsetele vajadustele, nagu kohalike väiketootjate-müüjate heaolu, loodushoid, avaliku ruumi kvaliteet. Vähetähtis pole seegi, et ostja ja müüja saaksid inimliku kontakti kaudu millegi enama osaliseks kui pelgalt rahaline vahetus ja impersonaalne tehing. Nii sünnivad projektid, fondid ja kampaaniad, millega toetatakse kohalikke väiketegijaid.

Eestile on aga esialgu peamiselt omane panustada kaubanduskeskustesse ja supermarketitesse. Kauplemisruutmeetrite aukartust äratav hulk aga ei takista Eestil kaubanduse inimlike, ökoloogiliste ja lokaalsete aspektide osas kuulumast “depressiivsete Euroopa väikeriikide” hulka, kus on väga piiratud valik. Õiglast, mahedat ja kohalikku on ringluses vähe, see on roheliste friikide pärusmaa. Eriti napib meil aga üsna tavalist, mitte uhkete öko- ja muude märkidega kaupa, mis on kohapeal tehtud ja ise otse oma kliendile müüdud. Kas või hommikust sooja saia  väiksest pagaripoest annab tikutulega otsida. Sooja ahjusaia saab ikka Rimist…

Eesti – ajakirjanduses lausa poodleja paradiisiks tituleeritu – riiuleid täidab aga mainstream, masstoodetud ja mastaabisäästu tõttu ühetaoline kaup. Kui kohalik, siis ikkagi suure kaubamärgiga, või kui välismaine, siis veelgi suurema korporatsiooni oma. Paljudel juhtudel on mõlemad toodetud Hiinas. Isegi suure tootja natuke nišimat tootesarja ei leia, sest seda pole kasumlik sisse osta. Olles näinud Ülemiste või Rocca al Mare keskust, võib peaaegu eksimatult pakkuda, millest koosneb Kaubamajakas. Ühte ketipoodi külastanud, tead peast ka kõigi teiste kaubavalikut.

Puudu meistreid

Väikepoodnike ja -meistrite maailma meil pea polegi. Nõukogude aja pealesurutud plaanimajanduslik hallus ning taasiseseisvumise järgne hurraa-kapitalism, mis mõistagi soosib kasumit maksimeerivat suurkaubandust, on teinud oma töö.  Puudus on uhkusega ise tehtust ja väärikusega oma tuntud kliendile müüdavast. Ahel tootjast müüjani on pikk. Enamasti on  kaup võõrandunud ja läbipaistmatu, me ei tea, kes, kus ja kuidas ta tegi. Sageli ongi mugavam, kui me ei tea, sest tõde kauba koostise, valmistamisviiside ning müügikeskkonna standardite kohta on valus. Lapstööjõust ei hakka enam rääkimagi. Näiteks suures tanklaketis ligi kümnetunnist vahetust tegeval teenindajal ei ole seina ja leti vahel tooli. Ta ei tohi istuda ka siis, kui näiteks pool tundi ei sisene ühtki klienti. Et ta tinasõdurina püsti seisaks, seda jälgib turvakaamera. Tulebki meelde Karl Marx, kes rääkis neist asjust juba üsna ammu.

Marxist natuke hiljem elas aga teine suur saksa sotsioloog Georg Simmel, kes kõneles küll ühelt poolt impersonaalse rahamajanduse võõrandavast mõjust, kuid teisalt ka sellest, et tehingutes isiklike suhete puudumine vabastab külaühiskonna kõikenägeva silma köidikuist. Robertile seal kauges külas võib aeg-ajalt väsitavaks muutuda, et peaaegu kõik tema kliendid teavad peensusteni mitte ainult tema retsepte, vaid ka seda, kuidas elab tema teise naise eksmees. Teisalt peaksid aga Roberti kliendid siis, kui ta miskipärast pankrotti läheb, teda mingil viisil hädast aitama.  Rimis müüdava saia küpsetajast ei tea ostja aga midagi ning tal puuduvad kaupluse ees ka igasugused kohustused peale nõutud hinna tasumise. Selles on kapitalistliku suurkaubanduse ilu ja valu.