Margit Adorf: Palun ärge osalege tobedates tõsieluseriaalides!

Tihti kasutan seda kamina asemel – kui õues pimeneb, lülitan liikuva tapeedi sisse, mõnikord heliga, teinekord ilma. Loob kuidagi hubasema tunde. Mõnikord juhtub, et satun poole kõrvaga millegi otsa. Jään kuulama. Kui asi õige hulluks kisub, siis ka vaatan, silmad suured. Ja imestan. Ma küll mõistan, mis toimub nende saatetegijate peas, kes püüavad käima lükata järjekordset tõsieluseriaali – raha on vaja. Imestama paneb aga see, kuidas õnnestub ka kõige jaburamate projektide elluviimiseks leida katsejäneseid.

Jaanuaris paiskas Kanal 2 eetrisse saate „Superämm”. Oo õõva, oo hävingut ja kadu! Ma olin vahepeal juba arvanud, et minu usk inimkonda ja sellesse, et me elame Eestis nüüdisajal, on taastunud. „Superämm” purustas selle illusiooni hetkega.

Ma ei oska öelda, mis hetkel ma täpselt tundsin end kõige muserdatumana – kas siis, kui meessaatejuht veidi kumiseval talupojahäälel paatoslikke siduvaid vahepalasid deklameeris, kas siis, kui naispsühholoog kiledal häälel olukorda valgustas, kas siis, kui ämmad võltsil moel neile etteantud ülesannet ülipüüdlikult ja -kohmakalt lahendada püüdsid, või siis, kui miniad hakkasid kõigele sellele hindeid panema. Või kaotasin ma jälle usu inimkonda sellel hetkel, kui mõistsin, et tegemist on kohutava naiste ahistamisega, mõnitamisega, klišeede külvamisega, taandarenguga, rumaluse kultiveerimisega, iganenud hierarhiate ekspluateerimisega... Ma võiksin seda nimekirja veel jätkata.

Saatelõik, millele ma peale sattusin, seadis Ülimeheema
kandidaadid situatsiooni, kus nende poja naine on käinud oma endise klassivennaga kinos ja siis räägib ämmale, et käis sõbrannaga näitusel. Saates osalenud pidid seda situatsiooni läbi mängima. Järgmises osas oli kohutava probleemi allikaks vana kapp, ämma kingitus, mille pahatahtlik minia ämma teadmata minema viskas... No tule taevas appi!

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Minus tekitab hämmeldust see, kuidas lihtsameelsete naiste abiga propageeritakse üleriigilises meelelahutuskanalis aastal 2012 Naise rolli. Suure algustähega. Otsitakse mingit Superämma. Ta peaks olema arusaaja, aga samal ajal tuleb temasse suhtuda kui Autoriteeti, kellele peab ette kandma iga oma pisimagi käigu, detaili täpsusega. Superämm ei tohi tänitada, kellegi eest otsustada, ta ei tohi olla pealetükkiv, aga tema käest peab alati küsima nõu ja seda kuulda võtma. No ja nii edasi.

Mina tahaksin olla eelkõige inimene. Ja ma soovin, et meedia ei propageeriks soorollikitsaid kuvandeid. Ma tahaksin olla selline inimene, kellega kohtumine inspireerib, innustab, kannustab, annab lootust. Tahan teha oma tööd ja elada oma elu sildistamisvabalt. Ma tahan kogeda seda ühist, mis on meil olemas siis, kui heidame kõrvale töö, soo ja asukoha. Ma tahan seda kogemust jagada. Ma võin olla siin ja seal, muuta ametit ja elukohta, partnerit ja kas või sugu. Aga ma tahaksin olla eelkõige inimene. Ja siis alles kõike muud, kogu garneeringut, kõiki kõrvalekaldeid ja detaile, mis teeb ühest inimesest indiviidi, olgu ta siis naine või mees, juht või alluv, kirjutaja või lugeja, andja või saaja.

Selliseid mõtteid ning hala ja ängi tekitas minus saade „Superämm”. Nüüd otsustage ise, kas soovite telerit vaadata rohkem või vähem. Mis aga kõige olulisem – palun ärge osalege tobedates tõsieluseriaalides! Ka muul moel on võimalik kuulsaks saada.