MARCO LAIMRE: Ajakett 9. mail toimunust
(55)Niiske, vähe inimesi, külm ei ole. Raamatukogu ees seisab politseifurgoon, aga seegi lahkub mingil hetkel. Inimesed tulevad ja lähevad, toovad nelgid ja torkavad need otsapidi haljastuse sisse.
Umbes 12.30 tuleb välja päike ja vihm jääb järele, tuul keerutab ümber Tõnismäe puude ja mässab mõne vihmavarjuga inimeste peade kohal, on rahulik ja isegi unine. Lehvib lipp. Seejärel, tõenäoliselt ilma paranemise tõttu, hakkab Georgi-lindikestega publikust tekkima väike rühm, kes sumiseb vaikselt lillepeenra ees, samuti on rohkem autosid liikvel. Ühest kostub küllalt valjusti venekeelne hevirokk ja ka kohustuslik „Den pobedõ”. Politseivärvides auto on taas kohal. Inimgrupp haljasalal ja selle ümbruses hakkab omandama konkreetsemaid vorme. Äratuntavad, mõned meediast tuntud tegelased saabuvad hiljem.
Kristina Norman saabub „Kuldse sõduri”,ehk nii nagu mina seda nimetan „Keskse kuldse objektiga”, mis on paigutatud sõiduauto järel veetavasse järelkärusse. Kuju võetakse kärust maha ja kantakse kiiresti haljasala keskele, sõiduauto koos järelkäruga lahkub tundmatus suunas. Sellelt kohalt, kus mina oma videokaameraga seisan, on ühes kaadris näha kuldset kuju haljasalal ja lehvivat riigilippu. Lähen sündmusele lähemale, et paremini asja dokumenteerida. Sel hetkel korjab politsei millegipärast autosse kuju kandmisega seotud olnud kaks kunstitegelasest kolleegi. Kuju tekitab kogunenud rahvahulgas esmalt hämmingut ja seejärel, ma ütleksin, et isegi teatavat rõõmsat elevust. Ta võetakse peaaegu kohe omaks, selle ees hakatakse poseerides pilti tegema ja asetatakse ka lilli käevangu. Kui tugevam tuuleiil kuju korraks pikali puhub, upitavad juuresseisjad selle jälle püsti.
Kunstnik kongi, kuju kasti
Meeleolu on tegelikult rahulik ja laupäevane, politsei saabudes tekib muidugi väitlusi, et kas tegemist on „vaše” või „naše” tüüpi asjaga. Politseinike moodi riides tegelasi ilmub järjest juurde, üks neist otsustab minuga kaameraduelli pidada, mil filmime paar minutit vastastikku. Ei võida kumbki kaamera! Äkitselt lööb üks politseinik kuju valju kolksuga pikali ning ülejäänud moodustavad „Keskse kuldse objekti” ümber aheliku, eraldades nii rahva juurdepääsu „ohtlikule” objektile. On kummastav vaadata kaheksat välimundris politseinikku, kunstnik Normanit ja kõnniteel lebavat kuldset kuju korraga ühes kaadris. Käib selgitamine ja muu suhtlus juhtumi üle.
Seejärel viiakse Kristina Norman politseiauto kongi ja lahkub vaateväljast. Kuju laetakse väikese veoauto kasti ja seegi viiakse tundmatus suunas. Rahvas hakkab tasapisi laiali vajuma. Mind koos minu kolleegiga, kes samuti sündmust dokumenteeris, peetakse politsei poolt kinni ja viiakse millegipärast Lasnamäele seletusi kirjutama. Eelnevalt paigutame oma kaamerad ja salvestatud dokumentatsiooni politseinike nõusolekul rahvusraamatukogu hoiukappidesse.
Kell on umbes 15.15 ja umbes kell 16.15 lahkun koos kolleegiga Lasnamäelt kesklinna suunas ning võtame oma kaamerad raamatukogu hoiukappidest.
Loomulikult on see ajakett siin kiire visand ja kellaajaliselt võib-olla mitte ka päris täpne, minu isiklik subjektiivne sündmuste kirjeldus ega pole mõeldudki pretendeerima absoluutse tõe fenomenile.
Marco Laimre on 53. Venezia kunstibiennaali Eesti ekspositsiooni, Kristina Normani „After-War” kuraator.


























