MALLE SALUPERE: Ärge unustage matemaatikat

 Pealegi on matemaatikat tundvat inimest raske lollitada luuludega meie suurepärasest majandusedust või muinaslugudega Eesti viimisest tosina aastaga viie rikkaima riigi hulka. Kui inimesed teaksid protsentidest rohkem kui Kitzbergi loteriimiljonär rätsep Õhk, siis nad SMS- ja teiste röövlaenude õnge ei läheks.

Eesti Päevalehes joonistati eelmise aasta lõpul Tallinna 150-protsendilise maamaksu tõus 150-kordseks. Tegelikult, kui üks asi maksab 2 krooni ning hinnale lisatakse 150 %, siis hakkab see asi maksma 5 krooni, mitte 300, nagu lehes oli maalitud.

Just eestlaste matemaatiline kirjaoskamatus kukutas läbi astmelise tulumaksu propaganda valimiskampaanias. Valija eelistas demagoogilisi valesid maksukoormuse näilisest vähendamisest. Reformierakonna loogika järgi ja riigiettevõtte Eesti Post näitel peab valitsus ka lastesse investeerimist kahjumlikkuse tõttu ilmselt ülearuseks. Propageeritakse äraelamist 5000 krooniga, riigikogulastele aga on 50 000 vähe.

Viie tuhande krooniga neto võiks üks inimene toimegi tulla, aga 2006.aastal oli ühe Eesti elaniku ehk statistilise leibkonnaliikme keskmine netosissetulek (liites palgatöö ja kõik muud, ka isiklikust majapidamisest saadavad tulud, pensionid ja toetused) kõigest 4343 krooni, ületades 5000 piiri ainult kolmes kõrgemas leibkondade kümnendikus (detsiilis).

2006. aastal oli see VIII detsiilis 5384 krooni, X aga 12017. I-III detsiili kuuluvad suuremad leibkonnad ja ligi 40% Eesti lastest. Esimeses detsiilis tuli läbi ajada 1319, teises 2229 krooniga isiku kohta. Esimeses moodustasid pensionid ja lastetoetused (siirded) üle poole, teises pisut alla poole kogusissetulekust.

Kui meenutada, et detsiilis on ca 58 000 leibkonda, siis tähendab see, et alatoidetud on Eestis kaugelt enam kui 100 000 inimest, mida väitis eurobaromeeter ja mille meie täissöönud kutsutud ja seatud nii enesekindlalt ümber lükkasid. Samas, 2006. aasta arvestuslik elatusmiinimum oli 2081 ja minimaalse toidukorvi maksumus 888 krooni. Niipalju või enam saavad toidule kulutada leibkonnad alates V sissetulekudetsiilist, esimeses detsiilis aga jäävad toidukulud alla poole vajalikust miinimumist. Kõik arvandmed on Eesti Statistika kodulehelt.

Meie hädad algavad sellest, et Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000. aastal jäeti kinnitamata artiklid 23 (eakate kaitse), 30 (kaitse vaesuse ning sotsiaalse tõrjutuse puhul), 31 (õigus eluasemele). Artiklist 4 – õigus õiglasele töötasule – on kinnitamata esimene punkt, mis garanteerib õiguse inimväärsele töötasule (selle all mõistetakse palka, mis võimaldab ennast ja peret normaalselt ülal pidada). See ületab mitmekordselt „arvestusliku elatusmiinimumi”.

Selle kõige valguses vajab Riigikogu palgaseadus ammu muutmist, lähtuvalt euroopalikest eeskujudest ning suhtarvudest ja inimeste õiglustundest. Sõjaeelses Eestis oli riigikogulase palk madalam professori omast. Statistilise keskmise palga korrutise asemel oleks õiglane lähtuda mediaanpalgast: kui üks inimene teenib 1000, kaheksa 10 000 ja üks 100 000 krooni kuus, siis oleks kümne inimese keskmine palk 18 100 krooni, mediaan ehk palk, mida teenivad rea keskel olevad inimesed aga sama kümne inimese puhul vaid 10 000 krooni.

Eesti oludes mahub haljale oksale maksimaalselt neli protsenti palgasaajaid, alla keskmise teenib neli inimest viiest ja miinimumpalka saab kolmandik. Rikkad nimetavad neid põlglikult lumpeniks ja nad isegi on hakanud end äpudeks pidama ning uskuma, et sullerdavad ärimehed või libapoliitikud teevad paremat või ausamat tööd, kui muuhulgas ka nende tervise eest hoolitsevad arstid või nende lapsi kasvatavad õpetajad, rääkimata hädavajalike tööde tegemisest miinimumpalga eest.

Meil on neoliberaalid osavalt suutnud rumala rahva eest varjata, et kogu maailmas kehtib astmeline tulumaks (erandiks on Venemaa). Seadustest möödahiilijaid on kõikjal, aga nende juhtumite kajastamine maailmameedias näitab, et enamus rikkaid seda siiski röövimiseks ei pea, teades, et nad ostavad solidaarsusmaksudega omaenda julgeolekut.

Teaduse ja sotsiaalsfääri arendamiseks (aastaid muutmatuna püsinud puuetega inimeste või lastetoetused, toitjakaotuspensionid, koondatav arstiabi jm sotsiaalsfääri "teenused") ei jätku kunagi raha, küll aga sammastele ning muudele “ettevõtmistele”.

Vahel vaevab mind kahtlus, et kusagil tegutseb ajude reprogrammimise ja südametunnistuse elimineerimise sihtasutus, mis mõistusega olenditest Toompea jaoks mankurte (süsteemi zombistatud valvurid Ajtmatovi romaanis) toodab. Nii ongi juhtunud, et suurem osa prominentidest oskab veel ainult raha lugeda.