MALLE KOIDO: Jah usundiõpetusele, ei usupropagandale

Enamik inimesi loeb hea meelega Andrus Kivirähki vaimukaid jumala-kolumne ning vaatab kirikuhooneid kui keskajast arhitektuurimälestisi, tõsiusklikke seiratakse tihti imestuse või arusaamatusega. Noorte hulgas ei ole religioon kindlasti populaarne. Ka ma ise ei järgi mingit usundit ning olen lapsest saadik olnud veendunud, et jumalat ei ole olemas. Ometi pooldan Andrus Ansipi väljendatud ja ühiskonna suundumusi arvesse võttes küllaltki julget mõtet lisada õppekavasse usundiõpetus.

Suurte rahvahulkade mõistmatu suhtumine religiooni tuleneb just nimelt sellest, et lapsepõlves pole sellega kokku puututud. Kahjuks või õnneks mõjutab usk endiselt ühiskonna väärtushinnanguid. Varastamise, vägivalla ning abielurikkumise taunitavaks pidamine on väga otseselt seotud kristliku maailma kümne käsuga. Usk ei ole hääbunud nähtus, see saadab meie igapäevatoiminguid, ilma et me seda teadvustaksime.

Usk rahvusvahelistes suhetes

Kuigi meid ei pruugi usk suuremat kõigutada, tuleb konstateerida, et me ei ela siin planeedil üksi ning leidub küllalt palju inimesi, kellele religioon on tähtis. Ma ei unusta kunagi oma horvaadist sõbratari solvunud nägu, kui teatasin, et paavst ei lähe mulle suuremat korda.

Eesti noor võiks enne laia maailma minekut teadlik olla, millised on teiste religioonide pühad ning mis on teise

kultuuri esindajale vastuvõetamatu. Peale nende igati praktiliste teadmiste peaks üht-teist religioonist teadma ka selleks, et maailma poliitilist olukorda mõista. Näiteks et aru saada, mis toimub Jordani jõe piirkonnas, miks on juute eri ajajärkudel taga kiusatud või millised probleemid põhjustavad konflikte Põhja-Iirimaal. Terrorismi aktuaalsuse ajastul elades ei tee paha ka teadmine, millist rolli mängib mõningatel juhtudel usk, eriti kui räägitakse islami ja kristluse vastasseisust. Kust mujalt peaks inimene need teadmised saama kui mitte koolist?

Olles ise Saksamaa haridussüsteemi produkt, puutun religiooniga kokku kõigis humanitaarainetes. Ajaloos selgitatakse eri uskude põhimõtteid, see avab eri tsivilisatsioonide konfliktide tausta, inglise keeles Ameerika kujunemist õppides ei saa religiooniteemalistest aruteludest üle ega ümber ning kirjanduselu epohhe käsitledes tuleb samuti teada ajastu usulist tausta, mis on tugevalt seotud ühiskonna arusaamadega. Ei saa eitada tõsiasja, et usk ei haihtu niipea kuhugi ning teistega koos elades ei saa ignoreerida selle olemas-

olu. Sakslased on muuseas siiralt üllatunud, et Eestis usundiõpetust ei ole.

Vahetusõpilasena Lõuna-Saksamaal viibides osalesin ka religioonitundides ning midagi vastuvõetamatut selles polnud. Eestlased näevad silme ees ilmselt pilti palvetavatest ja jutlust kuulavatest lastest, ent tegelikult on tegemist filosoofilise õppeainega, kus tegeldakse jumala olemasolu tõestamise, eri religioonide tundmaõppimise ning usu, eetika ning ühiskonna suhete lahtimõtestamisega. Moodne usuõpetus ei tähenda sugugi üheskoos jumala kummardamist, vaid annab pigem ülevaate ühiskonna alustest.

Nõustun Külli-Riin Tigassoniga, et Eesti kontekstis tekitaks usundiõpetus iseseisva õppeainena võõrastust. Näiteks üheteistkümnendas klassis, kus õpilasel tuleb tihti 40 tundi koolis istuda ja lisaks veel kodutöid teha, tähendaks see lisakoormust. Ja kust leida kompetentseid õpetajaid? Religioon on väga õrn teema ning et seda objektiivselt klassi ees käsitleda, kellegi tundeid riivamata, läheb vaja spetsiaalset väljaõpet. Mitmel pool välismaal on lapsed usu järgi gruppidesse jaotatud ning neid juhendab vastava usu õpetaja. Õpetajatena võiks rakendada teolooge, ent igasse kooli korralikul tasemel usundiõpetaja leidmine ei lähe kindlasti üleöö.

Tee eetilisema Eesti poole

Sobida võiks religiooni integreerimine teistesse õppeainetesse, ent jällegi jääb küsitavaks õpetajate kompetentsus. Ka nemad pole usuõpetust õppinud ega ole ilmselt õpilastest paremini kursis budismi või krisŠnaismi põhimõtetega. Peale selle tähendab koolitund Eesti mõistes kahjuks tihti endiselt olukorda, kus kõiketeadev õpetaja klassi ees räägib ning õpilased peavad vaikselt istuma, kuulama ja fakte pähe tuupima. Usundiõpetuse laadi ainetes on paraku vaja õpilastel aktiivselt osaleda, on vaja arvamuste paljusust, diskussiooni, probleemide püstitamist ning kollektiivset lahendamist.

Õpilase seisukohast vaadates tundub kaalutava lahendusena variant, et religioonide ja kultuuride õpetus moodustaks senisest rohkem märgatava osa ajaloost, kodanikuõpetusest või geograafiast, sisaldades küllalt palju iseseisvat mõtlemist. Religioonide selgekstegemine peab kindlasti jääma üheks konkreetse õppeaine eesmärgiks, sest kollektiivne vastutus ei anna tulemust.

Ka praegu jõuavad teadmised maailma usunditest mingil määral Eesti noorteni, ent sellest ei piisa religioosse ja kultuurilise empaatia ja tolerantsuse tekkimiseks. Igaüks võib seda endale tõestada, proovides vastata küsimustele, mis eristab protestantismi judaismist või millised usupõhimõtted on levinud Jaapanis. Neid teadmisi läheb paraku vaja, et teiste kultuuride esindajatega edukalt suhelda.

Olgem ausad, religiooni kõrgajalgi valitses varjatud moraalitus. Mis puudutab meie peaministrile muret tekitavat eetikakriisi, siis ilmselt tooks usundiõpetus eetikapõhimõtted koos nende alustega noorele põlvkonnale lähemale, kui nende üle saaks koolis arutleda. Kuid eelkõige võiks proovida ühiskonda eetilisemaks muuta avalikkusele oluliste persoonide isikliku eeskujuga.

Malle Koido, abiturient

Samal teemal:

Külli-Riin Tigasson “Usundiõpetus koolis: oopium õpilastele?”, EPL 14.11.

Toomas Paul “Väärtuste valik”, EPL 19.11.