Mälestuseks
Täna oleks Tartu üks koloriitsemaid ja tuntumaid heliloojaid Johannes Bleive (17.09.1909– 16.05.1991) saanud 90-aastaseks. J. Bleivega on kokku puutunud enamik Tartu Elleri-nim Muusikakoolis õppinuist. Ta oli soliidne, napisõnaline, eestiaegse kasvatusega härrasmees, kes peale muusikateoreetiliste ainete õpetamise lisas koolile ka tugeva annuse vaimsust. Hiljem, kui avati muusikateaduse klass, õpetas J. Bleive samuti komponeerimist. Muusikapedagoogi ametit pidas ta enam kui 40 aastat.
Heliloojana oli Bleive enda vastu erakordselt nõudlik. Kui 1929 sai temast Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri õpilane, lootis Eller Bleivest lisa uuenduslikult käremeelsele Tartu koolkonnale (E. Tubin, E. Oja, O. Roots), mille looja ta ise oli. Lootused täitusid, seda tunnistavad näiteks nii kirglikud "Mereetüüdid" klaverile kui ka "Merepoeem" viiulile ja klaverile. Need olid teravas kontrastis autori välise aegluse ja rahulikkusega. Bleive loomingumeetod seisnes selles, et helitööd tuli lihvida seni, kuni "iga takt teeks rõõmu". Joh. Brahmsile omistatav mõttetera – "muusikat on kerge luua, palju raskem aga üleliigseid noote maha tõmmata" – sundis Bleivet varemvalminud teoseid redigeerima. Vahel kulus aastaid, enne kui ta mõne teosega rahule jäi ega nõudnud enam ümbertegemist. Lihvimine on aeganõudev töö, küllap sellepärast armastas Bleive luua rohkem väikevorme.
Loomingulaadilt oli ta lähedane impressionistidele, ahnelt kogudes ja talletades muljeid pikkadelt jalutuskäikudelt ja suhtlemiselt kolleegidega. Inspiratsiooni sai Bleive põhiliselt loodusest, samuti pikkadelt reisidelt. Eriline suhe oli tal mere ja linnulauluga. Selle kuulamiseks võttis ta aega regulaarselt ja haaras endaga kaasa mitmeid õpilasi. Koos Tartu zooloogidega käidi linde kuulamas Emajõe luhal ning Raadi kalmistul. Tänaseni olen mõnegi linnu laulu äratundmise eest tänulik just Bleivele.
Inimesed, kes temaga lähemalt kokku puutusid, on õnneseened, sest nad on saanud tunda inimliku soojuse ja tarkuse jagamist erilisel moel – bleivelikult.
