Mälestades Amy Winehouse’i
Amy ei sattunud surmajärgselt halba seltskonda. Kurt Cobain, Jim Morrison, Jimi Hendrix, Janis Joplin ning Brian Jones on teistest Club 27 liikmetest rääkimata – ja neist, kes liikmestaatusest pääsenud või mõne teise sellisega ühinenud – ikkagi kellegi põlvkonnakaaslased ning ajastuülesed märgid. Talendid, loojad, otsivad vaimud.
Kuid meie sajandi padupostmodernismile omaselt oli Amy retro. Mängisin eelmisel laupäeval kogumikult „The Roots Of Amy Winehouse” peo teemamuusika vahele nii mõnegi džässi- ja bluusipala kuue-seitsmekümne aasta tagant. Hauntoloogilisest* aspektist oli Amy pelk pusletükk, pakkudes interpreedi ja loojana koos produtsent Mark Ronsoniga moodsat käsitlust vanast džässist ja soulist. Kuulsusena suutis ta alati millegagi „hakkama saada”, et laiatarbetasandil meelde jääda.
Heal tüdrukul ilusad laulud
Aga meil – kuigi angloameerika popkultuuriruumi servataguse provintsina püüame leida kõigele kaudse vaste (vrd Tanel Padarit ja Bryan Adamsit) – oma Amyt pole. Ma ei pea silmas Amy hoogsat elustiili, vaid teda kui artisti. Kui väga ka roki- ja popižurnalistina sooviksin, et meilgi oleks selliseid omapäraseid isiksusi, kes suudavad alati heas – loomingu värskusmoment hetkekontekstis – või halvas – eluhoiakud – üllatada ka väljaspool väiksemaid omade ringkondi.
Ma ei tea, kas see on meie koori- või muu traditsiooni taak või mis, kuid naine kui irriteeriv ning iseseisev isiksus ja looja – olgu ta seejuures kloon, retro või sünteesija – tundub meie popkultuuris (vähemalt peavoolutasandil) olevat eos välistatud nähtus. Soorollid on paigas nagu 1950-ndate Ameerika ajastufilmides. Perekonnapea on neis alati mees. Ja meeste jaoks on naine lõpuks ikka küljeluu, kelle näo ja tegude suhtes kehtivad kindlad ootused. Ka popmuusikas.
Olgem ausad: Lenna Kuurmaa paljukiidetud plaadimaterjal tuli Vaiko Epliku sahtlist, Inesele kinkis viisteist magamata ööd Hendrik Sal-Saller, Birgit Õigemeele esmase diivakuvandi vormistas Alar Kotkas, Getter Jaanit ja Laura Põldveret hoiab Sven Lõhmuse meeskond, Hannaliisa Uusmaa taga on Leslie Laasner ning Maarja-Liis Ilusa ning Hanna Ildi asju ajavad nende kaasad. Naised teostavad end meeste pakutava kaudu. Osaliselt teostab ka Iiris, kuid tema meeste koht on kuvandis tagaplaanil, mitte kõrval või ees.
Ja olgem veelgi ausamad: mehed kipuvad neile pakkuma nii-öelda koduperenaise rolli. Ning ülaltoodute kuvandid – kui Hannaliisa Uusmaa, Iiris ning Inese Sal-Salleri periood välja arvata – on seetõttu ka liistappotreiallikud. Hea tüdruk laulab ilusaid laule. Nii nagu meeste meelest sünnis või ammu kinnistunud soorollist lähtuvalt loogiline. Enamasti hilisteismelisena mängu võetud värskele lihatükile tehakse selgeks, et tema tulevik peab olema kotlet, mitte hõrgust marinaadist läbi käinud grillribi.
Tunnistagem, et naise liigne isikupära või isepäisus on ühest hetkest enamikule meestest hirmutav. Pigem olgu ta sümpaatne, ent ohutu naabritüdruk. Ja võimalik, et see alateadlik arusaam, kunagise kotletiks vormimise tulem, määrab ka iseseisvate naislauljate, nagu Inese või Lenna, valikud, mida ja kuidas teha.
Libahunt aetakse metsa
Ma räägin, unelemata Madonnast või Lady Gagast, naise kui institutsiooni, rääkimata kõige tüüpilisematest stereotüüpidest irduva naislaulja kui toote puudumisest eesti popmuusikas, vähemalt selle peavoolutasandil.
Kitzbergi „Libahundi” kui arhetüüpse mentaliteedimudeli näitel võidab alati Mari. Tiina – Jana Kask – võib metsa tagasi minna. Ei saa temast vanaema meelest Tammarut ning kõik peale Marguse, eesotsas Mariga, võõristavad, sest naine peab olema interpreet, mees looja.
Neid, kellest kunagi täisverelist Tammarut ei saa, on teisigi. Võtkem ka Kene Vernik, kelle müüti kuulub tema sobimatus koori. Folklauljataridest ehk Marid – Pokinen ja Kalkun. Kahtlematult Maria Minerva. Kindlasti Spice Mouse. Lotte Jürjendal. Shirubi Ikazhuchi. Tiiu Kiik.
Peavoolutasandilt ülal mainitud Hannaliisa Uusmaa ja oma mehed metsast leidnud Iiris. Nad on liiga kaua metsas elanud-askeldanud, et neist Tammarut vormida. Seda Eesti looduse bioloogilist mitmekesisust tasub ka laiemalt väärtustada, selmet punasesse raamatusse suruda.
* Hauntoloogia – Jaques Derrida ajaloofilosoofiline idee ja termin, mille järgi eksisteerib olevik ainult tänu minevikust lugupidamisele ning ajaloo lõppedes pöördutakse mineviku ideede poole, et neid taaskasutusse võtta.
