MAIMU BERG: Saaremaa valss

Hiljuti oli lehes plussmärgi alla pandud lehetegijate jaoks positiivne uudis, et käivad läbirääkimised Taani teadlastega, kes hakkavad tegelema Saaremaa püsiühenduse probleemiga. Sild ongi sadama jätkuna paratamatu, sest nii saavad kaubavood, mille vähenemine toodi Tallinna Sadama juhtkonna ja nõukogu liikmete väljavahetamise põhjuseks, liikuda Saaremaale, sealt takistamatult läbi Saaremaa, üle silla mandrile ja laia maailma.

Saar kaubavoogude ohvriks

Saaremaa tuuakse ohvriks kaubavoogudele, mille liikumine nii keerulisi teid pidi tundub tavakodanikule täiesti ebaloogiline. Ja paraku ka utoopiline. Kasu on küsitav ja ükski asjatundja pole vaevunud või suutnud veenvalt selgitada, milles see kasu täpselt seisneb. On ähmased lootused ja oletused.

Tegelikult käibib ju ikka veel n-ö ametlik versioon, et süvasadam teenindab ainult lõbusõidulaevu, mingit kaubasadamat sinna ei tule. See jutt on mõeldud naiivsete rahustamiseks. Selle versiooni ja nüüdseks juba Tallinna Sadama otsustajateringist minema pukseeritud inimeste suuliste lubadustega, et süvasadam hakkab teenindama ainult kruiisilaevu, mis külastavad meid suvekuudel ja edendavad turismi, rahustati ka rohelisi, kes jäid sadamaga seotud kohtuvaidluses teise astme kohtus kaotajaks ja loobusid riigikohtusse edasi kaebamast. Peamiselt seetõttu, et Saaremaal ei tekkinud sadamakriitikat toetavaid rühmitusi. Ei tekkinud mitmel põhjusel. Kõigepealt muidugi, nagu ikka, vale ja vähese teabe tõttu. Ka sellepärast, et kõik, kes Küdema lahe mõjust eemal, tundsid kergendust, et sadam ei tule nende kanti. Kõik olid ühel meelel, et sadamat on vaja. Eelkõige muidugi jõukatele saarlastele, aga nemad ongi ju kohalikud otsustajad. Sadamat on vaja, et Saaremaa metsadest saaks pärast maharaiumist palke maailma vedada. Et üks Saaremaa kuulus sadamategelane ei kaotaks tuluallikat. Ja kehvematel aitab sadamaidee hoida lootust parematele töökohtadele ja rahavoogude elavamale liikumisele saarel. Vähemalt metsatöödega ollakse mõneks ajaks kindlustatud. Lõbusõidusadama udujutt aga tiivustas kõiki turismiga tegelejaid.

Lugulaul valgetest laevadest

Igati mõistetav, et nii jõukate kui ka vaeste hulgas toetatakse sadamaideed 100-protsendiliselt. Kümneaastases perspektiivis on asjal ehk jumetki, kaugemale aga pole tahtmist, vajadust või suutlikkust mõelda.

Sadama idee käivitajad teadsid muidugi algusest peale, et Saaremaale tuleb uus kauba- ja vahest koguni õlisadam. Sellele vihjas merendusspetsialist Bruno Pau eravestluses juba siis, kui sadama kohta polnud kindlaks määratudki. Ja millega seletada praeguste sõnavõtjate rõõmu selle üle, et sadamakoht on hästi valitud, sest see ei külmu talvel kinni? Mis tähtsust on sellel, kas külmub või mitte, kui tegemist on vaid suvehooajal funktsioneeriva kruiisisadamaga?

Tsiteerin ühe meie juhtiva rohelise erakirja allakirjutanule: “Need isikud, kes Tallinna sadamas kätt südamele pannes garanteerisid, et sinna ei tule kaubasadamat, on nüüdseks ametitest priid. Kõikide eelduste kohaselt ehitatakse Küdema lahte sadam, mis keskkonnamõju hinnangu puudulikkusest tulenevalt saab tõenäoliselt reostama lahe sadamapoolset osa ning selle sadama juures puuduvad tänapäevasel vajalikul tasemel prognoosisüsteemid, millega võimaliku suurema õlireostuse liikumist prognoosida.”

Vältimaks igasugust võimalikku vastuseisu, mida kaubasadama mainimine mõnes ringkonnas oleks võinud tekitada, riputati sadama tulevasse asukohta üles tulevikusadamat kujutav ulmeline ilupilt ja hakati õrnatundelisematele saarlastele kohe jutustama muinaslugu valgetest laevadest, mida ju eestlased ikka oodanud, imekaunitest puhastest sadamakaidest ning suurepärasest infrastruktuurist, millest Mustjala valla taoline kolgas, kuhu see sadam siis nüüd lõpuks rajatakse, undki pole näinud. (Ega vist hakkagi nägema.)

Kohalikele jäävad näpud

See, üks Eestimaa vaesemaid valdu on ju jäetud virelevaks ääremaaks, mida toidetakse põhiliselt valimislubadustega. Ja üks efektsemaid nende lubaduste seas on sadam. Mis annab kohalikele töökohti, toob sinna elu ja rõõmu. Mis vallaelanike töökohtadesse puutub, on asi muidugi küsitav. Tänapäeva sadam, isegi kui eirata suuremat osa looduskaitse tarvis tehtavaid kulutusi, on ikkagi keeruline asutus, milles töötamiseks napib enamikul kohalikel oskusi. Alates ehitustöödest kuni teenindamiseni tuuakse peamine tööjõud väljastpoolt sisse, väitis allakirjutanule ka üks Tallinna Sadama tegelasi. Kuid midagi ehk ikka kukub ka kohalikele – üks Tallinna Sadama nõukogu liige jutustas, kuidas ta on oma välisreisidel suure laeva randumisel näinud kail siblimas pootshaakidega mehikesi, kes laeva köisipidi kaldale kinnitavad. Ja neid olnud seal ühe laeva jaoks kohe oma neli-viis tükki... Lisaks on saanud tavaks, et kolkasadamatesse saabuvaid kruiisilaevu tervitavad rahvarõivastes kohalikud, kes esitavad laule ja tantse. Nüüd on siis meiegi suurtest laulupidudest loota pisikest kohaliku tähtsusega rudimenti ja kui valgeid lõbusõidulaevu üldse peaks saabuma, siis võtab neid kail vastu kuulus Mustjala pulmarong.

Paraku on perspektiiv töökohtade koha pealt siiski ähmane. Mustjalast läbikihutavate kaubavoogude sõidutajad, suurte rekkade juhid, ei tee seal ilmselt söögipeatustki.

Saaremaa võlu kaob

Laulva revolutsiooni suur teene oli väärata fosforiidikaevanduste rajamist. Toona ei tulnud kellelegi pähe, et kaevanduste rajamine tooks Virumaale nii vajalikke töökohti.

Suvisel hapukurgihooajal, mil terve eesti rahvas on hõivatud järjekordse väga “olulise” küsimusega – kas võimuvõitlusele jalgu jäänud politseijuht Robert Antropov solvas meie õiglustunnet või ei –, käivitas majandusminister otsustava liigutusega aktsiooni, millest võib oleneda terve Saaremaa, aga ilmselt ka kogu Eesti saatus.

Mis saab edasi? Süvasadam kaubasadamana toob kindlasti kaasa püsiühenduse, tõenäoliselt silla. Saaremaa võlu saarena kaob, kaob saare staatus ja tuleb harjuda mõttega, et siitpeale ollakse osake mandrist, tavaline poolsaar. Isegi suvine “lälladiläll” ei paku seal enam mandrirahvale kaua pinget. Mis saare ja mandri vahet reisijatesse puutub, siis suuremad ülesõiduprobleemid ongi ju vaid jaanipäeva aegu ja nn Õlletoobriga seoses, silla ehitamise motiiviks, eriti kui arvestada ka Eesti suhteliselt väikest rahvaarvu ning silla alakasutust talvekuudel, on seda kindlasti vähe. Silda läheb ikka tarvis eeskätt “tavaarile”. Nii et saarlased peavad olema valmis hakkama transiitpoolsaareks, mille kaudu kaubad kurseerivad süvasadama ja silla vahet.

Tuleb paraku arvestada ka suureneva kuritegevusega. Kas Eesti on selleks valmis? Kas Saaremaa ja saarlased on selleks valmis? Kas Tagaranna mehed on valmis kalapüügist loobuma? Kas Mustjala vald ja teised tublid saarlased on valmis perspektiiviks, mida eespool tsiteeritud rohelise mõtteviisi kandja, kes probleemiga pikemalt tegelnud, iseloomustab nii: “Sadamas ei rakendata ühtki säästlikku tehnoloogiat ning tõenäoliselt saab sadam olema esialgu kavandatust kaks korda kallim. Lisaks avastatakse suure tõenäosusega, et sadam pole piisavalt jääkindel, ja asutakse seejärel rajama kuni miljard krooni maksvat muuli, mille vajadust on kõik ametiisikud ja ärilised olendid siiani eitanud. Koos valmiva sillaga käivitub sadama kaudu märkimisväärne kaubavedu. Pinged Tallinna Muuga sadamas aga paralleelselt vaid kasvavad, kuna tõenäoliselt 2008.–2010. aastast lõpeb naftatransiit läbi Eesti, sest selleks ajaks käivitab Venemaa raudteepraamid Ust-Lugast Rostocki ja mujale läände, kus laevadelt saab otse ronge vastu võtta. Kui ka süvasadam tekitabki mõneks ajaks majandusliku elavnemise, siis mainitud sündmused põhjustavad suure tõenäosusega samasuguse tagasilöögi nagu kalapüügi äralangeminegi.”

Tõesti, mis saab, kui kogu kupatus ennast ühel ilusal päeval riigile ära ei tasu? Siis läheb nagu mullu ja muistegi, et kuigi riiklikult ja maksumaksja rahaga ehitatud, võib süvasadamast ühel päeval saada eraettevõte. Kes selle erastab, kas keegi nendest, kes praegu ehitamise kibekähku käivitas, või mõni tuntud rahastaja? Eks elu näita.

Aga äkki on tegemist hoopis postsotsialistlikult väärastunud arusaamaga progressist? Et progress on midagi sammuva ekskavaatori taolist – suur, mürisev ja võimas paratamatus, mis uhab meist üle, ja pärast seda on kõik parem.