Maailm ilma naftata

Tegelikult puudutab Mehhiko lahe katastroof veel palju enamat, nimelt peaaegu kõike: maailmamajanduse tulevikku, mis sõltub naftast rohkem kui ühestki teisest energiaallikast.

Juba ammu on geoloogid hoiatanud: õige pea, kiiremini kui me arvame, ei saa enam toota nii palju naftat kui seni. Maakoore all lihtsalt ei ole seda enam piisavalt. Ja juba ammu on naftafirmad, eeskätt BP, sellele jutule vastu vaielnud. Firma juht Tony Hayward ise on öelnud: nafta lõppemisest rääkimine on müüt. BP ametlik liin on, et maailmas on rohkem naftat kui vaja. BP statistikakogumik, mida selles sektoris peetakse peaaegu ametlikuks väljaandeks, kirjeldab asja päris täpselt. Kui naftat kaevandatakse samas tempos kui praegu, jätkuvat seda veel 46 aastaks.

Probleem on selles, et naftahiiglaste optimism põhineb vaieldaval eeldusel: erialainimesed eeldavad, et uute tehniliste meetodite arendamine võimaldab kasutusele võtta senisest palju rohkem leiukohti. Kuid Mehhiko lahe katastroof (seal puuriti naftat 1500 meetri sügavuselt – toim) sunnib selles kahtlema. Suur osa väidetavaid uusi naftaleiukohti paikneb sügaval meres, väga tugevate kivi- või soolakihtide all. Seal puurimiseks pole leiutatud veel ühtegi puuri, rääkimata usaldusväärsest tehnikast, mis tagaks puuraukude turvalisuse.

Aga mis saab, kui seda tehnikat ei leitagi või kui valitsused keelavad viimase katastroofi mõjul äärmuslikes tingimustes nafta tootmise sootuks? Siis ohustab meid tõsine energiapuudus. See võib juba varsti vallandada majanduslikud tagajärjed, millel on veel suurem mõju kui finantskriisil.

Probleem pole selles, et maapõues pole enam naftat – niikaugele jõudmiseks kulub veel paar aastakümmet. Kuid võib juhtuda, et erinevalt praegusest ei tule enam aastast aastasse turule järjest rohkem naftat. Nafta kaevandamine enam ei kasvaks, ja see oleks midagi uut, sest viimased sada aastat on just nafta kaevandamise kasv tööstusriikide hammasrattaid käitanud.

Ükski teine aine ei kujunda miljonite inimeste argipäeva nii suurel määral kui nafta. Seda leidub väetistes, värvides, arstimites, riietes, mööblis ja madratsites ning liikluses on tal koguni monopol: nafta on põhimõtteliselt ainus energiaallikas, mis hoiab liikvel kiiresti kasvavat ülemaailmset autoarmaadat. Ilma naftata – ja ilma naftakaevandamise kasvuta – ähvardavad seisak, töötus ja maailma majanduskasvu tagasilöögid. Sellest saab proovikivi demokraatlike riikide sotsiaalsüsteemidele ja võib-olla koguni demokraatiale endale.

Selle eest, et ebamugav aeg algab kardetavasti arvatust kiiremini, vastutavad ka needsamad BP optimistid – kontsern, kes ei tahtnud naftahädast midagi teada. USA valitsus kehtestas mai lõpus kõigi uute puuraukude süvamerre tegemisele kuuekuulise moratooriumi (praeguseks on see jõudnud kohtuvaidluseni – toim). Briti uus energia- ja kliimakaitseminister Chris Huhne teatas, et tulevikus hakatakse Põhjamere platvorme senisest rangemalt kontrollima.

Armastus ja vihkamine

Kokku põrkavad kaks maailma. Greenpeace’i merebioloog Christian Bussau nõuab naftatööstuselt: „Süvamerest välja!” „Ilma süvamere naftata ei saa,” teatab aga Berliini energiaökonomist Claudia Kemfert. Paljude inimeste mõttemailm on selles küsimuses skisofreeniliselt lõhestunud ning väljendab majanduse ja keskkonna vastuolu. Nad tunnevad nafta vastu armastust ja viha. Nafta on küll räpane, kuid ka äärmiselt praktiline ja seetõttu täiesti asendamatu. USA tarbijad isegi palvetasid kaks aastat tagasi tanklates – odavama bensiini nimel.

See vastuolu puudutab ka poliitikuid, kes räägivad sageli „nafta lõppemisest”, kuid ometi ei määra oma riikide majandusele tõelist võõrutuskuuri. Ei USA-s, energiaraiskajate maal, ega ka Saksamaal, autoehitajate riigis. Maailm sõltub naftast ja ootab merest uusi koguseid – mis võivad aga nüüd saamata jääda.

Pariisis paiknev rahvusvaheline energiaagentuur (IEA) on välja arvutanud: kui kõik uued süvamere arendusprojektid Mehhiko lahes venivad kas või üks-kaks aastat, toodetakse 2015. aastal maailmas päevas kuni 300 000 barrelit naftat vähem. Samal ajal võib naftanõudlus suureneda, sest ülemaailmne majanduskriis on ilmselt möödas. Rohkem nõudlust, vähem pakkumist – see tõotab tohutut hinnahüpet. Äsja hoiatas selle eest ka IEA peaökonomist Fatih Birol.

Kuid võib minna veel hullemini. Kui BP katastroofi tagajärjel on oodata viivitusi ka teistes süvamere leiukohtades – Brasiilia, Nigeeria ja Angola rannikul –, võib nafta pakkumine väheneda koguni miljoni barreli võrra päevas. Nõnda arvab Hamburgi energia- ja finantsekspert Steffen Bukond. Üha kiiremini läheneva naftanappuse tagajärg on, väidab kaheköitelise teose „Nafta 21. sajandil” autor, „maailma konjunktuuri täielik pidurdumine”.

Viimase kümnendi jooksul on üheks peamiseks naftaallikaks saanud leiukohad, mis paiknevad 500 meetri sügavusel või veelgi sügavamal meres. Süvamerenaftata poleks näiteks mullu saadud toota rohkem naftat kui 2000. aastal.

Süvamerest nafta kaevandamisel on tööstusriikide jaoks eriline võlu: see toimub suurte kontsernide taktikepi all ja vähendab sõltuvust OPEC-i kartellist. Lähis-Ida OPEC-i riikide valitsused lasevad Exxonil, Shellil ja BP-l oma territooriumil vaevalt tegutseda.

Kuid juba ammu süveneb ekspertide seas kahtlus, kas naftavajaduse tagamiseks on võimalik merealuseid varusid kasutusele võtta. Juba enne 20. aprilli plahvatust oli USA relvajõudude peastaap teinud tuleviku-uuringu ja jõudnud skeptilisele järeldusele: naftakitsikus võib kät­te jõuda juba 2012. aastal, sest uutesse tootmisvõimsustesse pole piisavalt investeeritud.

Ei leita enam ka piisavalt uusi varusid. „Kõik rikkalikud tavapäraselt kaevandatavad naftavarud on juba ammu avastatud,” kinnitab Bayreuthi geoloog Klaus Bitzer.

Isegi IEA eksperdid, nagu Fatih Birol, kes ei tahtnud tulevasest naftavarude nappusest hulk aastaid midagi teada, eeldavad seetõttu, et lähema kümne aasta jooksul saabub nn peak oil: saavutatakse naftatootmise haripunkt. Naftaajastu teisel poolajal läheb asi ainult allamäge. Saksa toorainete amet arvestab, et ohtlik murdepunkt võib saabuda juba 2015. aastal. Pärast Mehhiko lahe katastroofi on seda naftaekspert Bukoldi arvates karta veelgi varem. Õigupoolest homme.

Autosõit kui luksus

Ja siis? Kui skeptikutel on õigus, siis ei ole nafta hinnal enam piiri, sest seda pole millegagi asendada. 2008. aasta suvel tuli naftabarreli (ehk 159 liitri) eest maksta juba peaaegu 150 dollarit. Eksperdid, näiteks energiaärile spetsialiseerunud pankur Matthey Simmons Texasest, peavad võimalikuks, et tulevikus kerkib hind 300 dollarini või veelgi kõrgemale.

Autosõidust saaks siis luksus ja täituks see, mida näiteks Saksa rohelised tahtsid saavutada juba 12 aasta eest: bensiiniliitri hind tõuseks 40 kroonini.

Enamik maailma naftat kulutatakse liiklemiseks ja seal on see vähemalt lähemas perspektiivis asendamatu. Bensiini, diislikütuse või petrooleumi tootmiseks vajalikku toorainet saab küll toota ka naftaliivast või põlevkivist, aga see on väga räpane ja keeruline tegevus ning pealegi ökoloogiline nonsenss.

Veel hullem oleks keskkonnale, kui kütust toodetaks kivisöest. See ei tähendaks üksnes maailma kivisöekaevandamise laiendamist, vaid ka seda, et poliitikud peaksid lõplikult lahti ütlema kavast pidurdada kliimasoojenemist, sest kivisöe vedeldamisel tekib äärmiselt palju süsinikdioksiidi.

Ükskõik kust otsast ka ei vaataks: naftat pole võimalik kiiresti ega probleemitult millegagi asendada.

20 000 km2 surnud merd

Kas ka biokütustega mitte? Isegi see võib vallandada keskkonnakatastroofi. Kuidas see katastroof välja võib näha, sellest sai aimu selsamal Mehhiko lahel juba enne praegust naftareostust: enne Deepwater Horizoni uppumist oli meres pea 20 000-ruutkilomeetri suurune bioloogiliselt surnud ala – üleväetamise tõttu. Mississippi jõkke voolab igal aastal tohututes kogustes maisipõldude väetist, mis jõuab sealt edasi Mehhiko lahte. Väetis toidab vetikaid. Ja surevad vetikad kulutavad ära hapniku, mida vajavad kalad ja taimed.

USA-s toodetakse biokütust põhiliselt maisist. Ameerika näeb ette biokütuse ja maisi tootmise tohutut laiendamist, mille tagajärjel kasvaks ka surnud ala meres.

Paljud eksperdid näevad eelseisva naftakriisi ohjeldamiseks vaid üht võimalust: vähem tarbida. Elektriautod tulevad toime päris ilma naftata, kuid see on kaugema tuleviku tehnoloogia. Juba ammu on teada, et ka tavalisi autosid saab teha säästlikumaks. Suurim potentsiaal selleks peitub Ameerikas: seal ei maksustata bensiini peaaegu üldse ja autod kasutavad kütust ebaefektiivselt.

President Barack Obama võiks vaid heita pilgu Euroo­passe või Jaapanisse. Seal peavad uued autod toime tulema ligi kolmandiku võrra vähema kütusega kui Ameerikas. Seda on endiselt palju, aga sellisegi tasemeni jõudmine oleks USA-le tohutu edusamm. Ja märk, et nad on BP katastroofist oma lõunarannikul midagigi õppinud.

© Die Zeit/Fritz Vorholz

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Die Zeit.

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson