Lugemisaasta ilus nimetus

Ja ma ei tea, mis aasta võiks meil olla muistsete inkade kalendri järgi. Pole lihtsalt ammu ühegi inkaga kokku saanud, et küsida.

Kaarel Tarand Sirbis juba ironiseeris kultuuriministeeriumi järjekordse kampaania üle ning nimetas lugemisaasta väljakuulutamist tormilise tegutsemise imiteerimiseks. See pole ilmselt siiski tõsi, sest imiteerimine on mingis mõttes sama mis petmine ja eeldab imitaatori kurja tahet. Petavad ja teesklevad kelmid, aga kultuuriministeerium on jätnud pigem mulje pühast lihtsameelsusest. Nii et mina arvan, et nad ei imiteeri mitte midagi, vaid tõepoolest tegutsevad enda meelest tormiliselt. Täpselt samamoodi, nagu tegutses tormiliselt Jorh Aadniel Kiir, kes käis mööda Paunvere klassituba ja palus endale nimetada ilusaid poisslapse nimesid. Ja lugemisaasta on vaieldamatult ilus nimetus, hoopis ilusam, kui oleks olnud näiteks Krisostomuse-aasta.

Enne tegu, siis silt

Otse loomulikult pole lugemisaasta väljakuulutamises mitte midagi halba. Sest ühes sellega on ministeerium käinud välja veksli ja andnud kõikvõimalikele kirjandusinstitutsioonidele õiguse sel aastal oma käsi tavalisest pikemaks venitada. Sest kui ikkagi on juba kord lugemisaasta, siis lastagu suitsud rivitult! Ma ei kahtle hetkekski, et kirjastused, raamatukogud ja igasugused kirjandusega seotud festivalid, seminarid ja agentuurid oskavad sel aastal ministeeriumi eelarvet hästi lüpsta. Muidugi, ega sealt lõputult võtta ei ole, aga midagi kindlasti saab. Ja see, kui raha liigub, on alati hea. Küllap pudeneb sealt midagi ka kirjanikele, vähemalt mõni bankett ehk korraldatakse tähtsa aasta puhul ja seal saab tasuta kotletti ja viinamarju süüa. Ning sellega ongi ju tegelikult lugemisaasta eesmärk täidetud.

Sest mida sisulist ikka siltide kleepimisega saavutada võib? Jah, kirjaoskamatuse likvideerimise viisid enamlased Venemaal ellu kampaania korras, aga Eestis tegelevad selle tööga juba maast madalast algkoolid ning suurepäraste tulemustega. Ja edasine lugemishuvi sõltub juba kodusest kasvatusest, haridusteest, isikuomadustest... Pealegi – mida me üldse nimetame lugemiseks? Kaarel Tarand märgib Sirbis õigesti, et midagi loeme me pidevalt – näiteks tänavareklaame. Aga sellest vist ei piisa, mitte reklaamide lugemine pole lugemisaasta õilis idee. Aga krimkade lugemine? Või kõlbab ainult väärtkirjandus? Kes tõmbab piirid?

Tegelikult on sääraste sildistamistega sama lugu kui teeradade rajamisega parki. Kui need üksnes pargikujundaja unelmatest lähtudes valmis teha, siis võib juhtuda, et ilusatel ja sirgetel teedel ei kõnni tegelikkuses mitte keegi, selle asemel tallatakse porine rada kusagile hoopis mujale, kust saab kiiremini ja otsem. Nii et tark on kõigepealt välja selgitada, kus inimesed päriselt kõnnivad, ja alles siis anda nende poolt sisse tallatud rajale puiestee austav nimi. Ehk siis – kõigepealt tegu, siis silt. Võib ju endale ette kujutada situatsiooni, kus lõppenud aastale tagasi vaadates selgub: möödunud aastal osteti kauplustest meeletus koguses raamatuid! Ja siis nentida – jaa, see oli üks tõsine lugemisaasta. Aga kui teha vastupidi, siis võib jääda narri olukorda.

Kultuuripealinn Tallinn

Sama lugu on muide selle kummalise kultuuripealinna kampaaniaga. See on ju ka tegelikult üks niisama lora. No andke andeks, mis Euroopa kultuuripealinn saab olla Savisaare juhitud Tallinn? Tallinn on tore linn ja siin töötab palju andekaid inimesi, aga Euroopa kultuuripealinn? Mõelgem, mida see tegelikult tähendab! Me kõik teame, millised on Euroo­pa tõelised kultuuripealinnad, ei hakka neid siin nimetamagi. Aga see, et nüüd igal aastal valitakse kusagilt Euroopast välja mingi linnake, on ainult poliitilise korrektsuse järjekordne nurisünnitis. Ja juba valitakse neid koguni kaks tükki korraga, sest muidu keegi solvub, et miks meile ei anta, miks meie peame nii kaua järjekorras passima! No andke andeks...

Ka kultuuripealinnaks tuleb esmalt ise saada, siis tuleb ka silt. Eestis on kombeks nimetada Otepääd talvepealinnaks ja Pärnut suve omaks. Ning need nimetused on välja teenitud. Aga kui me tahaksime olla korrektsed ja kõigile vastu tulla ning nimetaksime sel aastal talvepealinnaks hoopis Maardu ja suvepealinnaks Rapla, siis po­leks sellest mingit kasu, kuna suusatajad sõidavad siiski Otepääle ja suvitajad lähevad Pärnu randa, hoolimata kusagil kõrgel paika pandud siltidest. Millised linnad on praegu ametlikud Euroopa kultuuripealinnad? Ma kusagilt lugesin, aga unustasin juba ära ja uuesti järele vaadata ei viitsi. Sest ma ei kavatse neid külastada lihtsalt mingi bürokraatide kingitud sildi pärast. Kui kunagi tekib mingi isiklik põhjus, siis lähen. Siis on teine asi.

Aga lugemisaasta ava- või lõpubanketile ma võin tulla küll – miks mitte midagi põske pista ja siis veel ka peale rüübata?