Lugejate kirjad

Teadus käibemaksuga

Eesti on end poliitiliselt tahtelt nimetanud teaduspõhiseks. Aga et teadusliku uurimistöö tegemine on Eesti seaduste järgi käibemaksualune, seda nii väga rõhutatud ei ole. Olen aastaid tegelnud pagulasest tõlkija ja kirjandusteadlase Ants Orasega, hetkel kirjutamas doktoritööd. Tellisin Yale’i ülikooli arhiivist endale koopiad Orase kirjadest Aleksis Rannitile. Kirju sai kokku 1008 lehekülge, ja enne kui neid paljundama hakati, nõuti minult loomulikult ettemaksu.

Kui kaua oodatud ja ausalt öeldes ka palju maksma läinud postipakk Tallinna jõudis, ootas mind üllatus. Tolliamet lasi mul täita “Reisija deklaratsiooni” ja nõudis arhiividokumentide koopiate eest 18% käibemaksu. Ent mille eest ma maksan? Mulle öeldi: koodi 49119900 alusel. Tolliametnikud soovitasid, et edaspidi ei maksa tellida midagi enne, kui ei ole täpselt ette teada, millega see lõpeb. Kõik lõpeb arvete klaarimisega, on ju ilmselge, ainult et miks olin ma selle pisipakiks nimetatud kirjakoopiate virna eest ühtäkki reisijaks nimetatud ning maksu- ja tolliameti arvele 18% oma olematust käibest võlgu? Kas see ongi teaduspõhine Eesti?

Anne Lange

Arenguruumi on küllaga

Meie aastane pisipoeg Karl jäi laupäeval magamaminemise ajaks haigeks, miski ei suutnud lapsukese nuttu vaigistada. Ei aidanud vanaema õpetus ja peale pooleteisetunnist nuttu otsustasime kiirabi kutsuda. 112 kuulas abipalvet ja märkinud üles meie telefoninumbri, lubas saata Saku brigaadi Keilasse. Ootaja aeg on teadagi pikk, eriti südaööl, kuid juba heliseski telefon.

Helistaja, aktsendiga rääkiv unisevõitu naishääl küsis: “Kas teil auto on?” Jaatava vastuse saanud, ütles ta, kui mõttetu on kiirabibrigaadi kohaletulek, sest teha nad nagunii midagi ei saa. Sõitke Tallinna, lastehaiglasse, kõlas õpetus. Nõuanne oli nii resoluutne, et ei tulnud pähegi õigustada kiirabisoovi sellega, et meil ju tütar ka alles viiene, ta magab ja kuidas temaga jääb.

Kihutasime kogu perega Tallinna. Kolmveerand tunniga võttis heasüdamlik arstitädi Karl-poisilt valu ja andis tarka nõu edaspidiseks. Palju tänu talle! Tagasiteel mõtlesin, et 15 aastat tagasi ühes Põhja-Soome külas kutsus tuttav oma koerale öösel poole kolme ajal kiirabi ja see tegi koerale keisrilõike! Arenguruumi meil on, jätkasin mõtet, kui magav tütar süles ja valust vabanenud Karl ema rüpes, kodutrepist üles rühkisime.

Tõnis Luhamäe

Kalurikülal on nimeprobleem

Olen hädas, kas “a” või “u”! Kallis ajaleht ja tema lugeja. Teie poole pöördub väike kaluriküla Harjumaal.

Mul on 310 aastat vanust ning mul on probleem, kuidas mu nime kirjutatakse. Algupärane variant on Turbaneeme. Meil oli aeg, kui õigele kirjaviisile vähe tähelepanu pöörati. Nii sai aastast 1977 minust Turbuneeme.

Ma sooviksin oma au päästa ning et ennistataks mulle õige nimi tagasi. Allpool kirjutan Teile kogu kadalipu, mis mul juba läbi käidud on: vallavanem, siseminister, külavanem, regionaalminister, president, kohanimenõukogu. Kas Eesti Vabariigis saab õiglus jalule?

Helve H.

Organiseeritult tõuseb aktiivsus

Päevalehes ilmus artikkel Rainer Vakrast (02.10), kes õhutab noori enda eest seisma. Rainer Vakra sõnul on suur osa noortest passiivsed.

Noorte seisukoht on: miks ma peaksin midagi tegema, kui selle eest ei maksta? Nad ei ehita enda ümber sõpruskonda ega seisa oma mõtete eest, väidab Rainer Vakra.

Kõik on väga õige, küsimus: kuidas seda arvamust muuta? Arvan, et ainukene võimalus on organiseerumises. Riigid liituvad ja töötajad liituvad, sest koondväljendumises on suurem jõud.

Nii toimus ka nn I Eestis (aastal 1938 oli 17 000 noorkotkast, 18 312 kodutütart, 6000 skauti, 30 000 naist kuulus Maanaiste Keskseltsi jne). Korraldati ühisüritusi ja omakultuuriüritusi. Organiseeritult tõuseb arusaadavalt aktiivsus.

H. Juhani

Rohkem huumorit on vaja

Meie aeg on täis kurbi hetki ja leivamuret, mida põhjustab meie ühiskonnas esinev vaesus. Sellepärast oleks nii hädasti vaja rahvale pakkuda rohkem huumorit. Stressi ja mure vastu aitaks inimesi meie ajalehtedes avaldatud hea huumor, kunstnike joonistatud karikatuurid ja kirjanike kirjutatud humoreskid.

Ajalehtedes võiks olla rohkem naljalisasid. Nii nagu varem oli naljalisa populaarses kultuurilehes Sirp.

Inimeste huumorisoont on vaja äratada, siis ei tundu elu niivõrd musta ja süngena, kui neile praegu see paistab. Huumorilisasid pooldavad kõik Eesti elanikud, kellel igapäevase elu mured ei lase elust rõõmu tunda. Hea huumor on aga tervislik ja pikendab iga.

Valev Kaljulaid