Lugeja kiri: Kuhu veered, sõber troll?
Selle üks tunnus on tõdemus, et põlemisprotsessist eralduvate saasteainete (vingugaasi, väävel- ja lämmastikdioksiidi) ning peentolmu kontsentratsioon on kõige suurem tööpäevade hommikul ja õhtul, seega tipptundidel. Tallinna ühissõidukite kasutajatest (ronge arvestamata) sõitis 2011. aastal bussiga 49%, trolliga 27% ja trammiga 24% sõitjaid. Seega üle poole sõitjatest kasutas elektritransporti, mis on rohelisele eluviisile pürgiva linna jaoks päris hea näitaja.
Hiljutisest säästva Eesti instituudi uurimistööst selgub, et Tallinna bussidest lähtub
34 000 tonni, trammidest ja trollidest aga 26 000 tonni CO2 ekvivalenti aastas. Trammide ja trollide kasvuhoonegaaside emissioon on seejuures arvestatud põlevkivielektrist tulenevalt – 1 kWh elektri kasutamist annab 1,18 kg CO2 ekvivalenti. Taastuvast energiakandjast elektri tootmisel, milline tulevik meid tõenäoliselt ootab, on tinglik emissioon null.
Tallinna 103 trollibussi keskmine vanus on 14 aastat, bussidel poole vähem. Kui uusi busse me hangime praktiliselt igal aastal, siis viimane trollihange tehti kuus aastat tagasi ja viimane uus troll jõudis siia kahe aasta eest. On väidetud, et trollid on hirmkallid. Aga määrav ei peaks olema ainult soetushind, vaid kulud kogu kasutusea ühe aasta kohta, sh sõiduki maksumus, energiatarbimine ja saastekulud.
Diiselbuss kulutab energiat 1 km kohta 4,7 kWh, trollibuss vaid 1,4…1,9 kWh. Trolli eluiga on märksa pikem kui bussidel ja vananedes nende keskkonnakoormus ei suurene. Trolli mürasaaste on väiksem kui trammidel ja bussidel. Nad ei saasta õhku seistes sõidu alustamise ootel, ummikutes, peatustes ja ristmikel.
Eesti on tegusalt lülitunud EL-i keskkonnaprogrammidesse. Sestap on igati põhjendatud riigipoolne võimalik abi Tallinna linnale trollide kui bussidest oluliselt keskkonnahoidlikumate sõiduvahendite ostmiseks, kattes näiteks soetusmaksumuste vahe.
Rein Ratas, keskkonnaekspert
