Lõokesed öökullide küüsis
Miks peavad nad varahommikul üles ärkama? Miks kihutatakse nad alles uniste ja lõtvadena kooli või tööle, kus nad siis uimaselt konutavad, padjajäljed näos? Miks ei võiks nad asuda ametisse alles siis, kui kätte on jõudnud kesköötund ja koolnud hauas liigutavad luid?
Need on õiglased ja vajalikud küsimused, aga loomulikult pole öökullid ainsad, kellele ülekohut tehakse. Tegelikult on ka vastaspoole ehk lõokeste elus probleeme küll ja küll. Tunnistan kohe üles, et minagi kuulun vara ärkavate inimeste kilda. Uni läheb lihtsalt ära, tõusen hopsti püsti ja olen kohe ergas ning täis tegutsemislusti. Ainult et võimalused varahommikul midagi mõistlikku ette võtta on oi-oi kui piiratud!
Hea küll, nii kaua, kui ma koolis käisin, hoolitses minu hommikute sisustamise eest haridusministeerium. Ja loomulikult võib hommikul ka tööd teha, ehkki mitte igas ametiasutuses pole hommikune külaline teretulnud. Mäletan, kuidas ma teise kursuse tudengina olin suvepraktikal Pikris ja läksin kohusetundlikult poole kümneks toimetusse. Miks just poole kümneks, aga mitte kella üheksaks? Aga sellepärast, et ma millegipärast aimasin juba ette: ega Pikris ei alga tööpäev õigel ajal! Ja nii oligi, ainult et olukord osutus kordi hullemaks, kui ma aimata oskasin! Tööpäev ei alanud kell üheksa, ei alanud pool kümme, isegi mitte kell kümme! Vahest kella kaheteistkümneks oli kogu kollektiiv kohal! Sinnamaani pidin ma igavusest näppe keerutades oma laua taga molutama, sest sellel hallil ajal polnud toimetustes isegi arvuteid, mille abil aega surnuks lüüa.
Edaspidi olin ma targem ja hakkasin ka ise hiljem saabuma, hommikuid aga kasutasin selleks, et kirjutada kodus valmis kõik oma jutukesed. Siis võis tööle jõudes kohe lõunale minna ja hiljem niisama mõnusalt lobisedes aega veeta. Ja selle põhimõtte järgi – teha kohe hommikul valmis kogu päevatöö – olen ma elanud tänini.
Ainult et – mis edasi? Mida peab üks lõoke ette võtma siis, kui töö on tehtud, aga päev ikka alles sealmaal, et öökullid haigutades kõhtu sügavad või siis parimal juhul töö juures turgutuseks kohvi joovad? Ebaõiglane ühiskond on seatud sedasi, et kole raske on ühel erksal inimesel oma sõpru keset päeva näiteks õlut jooma vedada – ehkki ta on oma päevatöö ausalt ära teinud ja väärib väikest lõõgastust. Aga kellega sa lõõgastud, kui teised pole veel arvutitki avanud!
Öökullide diktaat
Nii ei jäägi õnnetul lõokesel muud üle kui lakkamatult öökullide järele oodata. Et millal need ükskord on omadega sealmaal! Ainult et pahatihti hakkab minul selleks ajaks juba uni peale tulema. Päev kaldub õhtusse, kehasse poeb roidumus – ei viitsigi nagu enam kuhugi minna. Aga kus sa saad, nüüd on ju need kurjavaimu öökullid nii väge täis, et lausa imesta! Needsamad olevused, kes päikesetõusu ajal vaevu liigutada suutsid, hõõguvad nüüd energiast. Muudkui lähme ja lähme! Ja kuna ühiskonnas on juba kord normiks kujunenud, et kõrtsis käiakse ja pidu peetakse ikka just siis, kui see öökullidele sobib ehk hilistel õhtutundidel, siis ei jää ka vaesel lõokesel muud üle kui ennast enamuse tahte järgi painutada.
Muidugi ei jaksa ta kuigi kaua unetutega sammu pidada. Armas-kallis Une-Mati saadab talle juba telegramme ja meelitab oma sametise häälega: „Tule, tule, mis sa’nd jonnid! Lähme ära magama!” Ja kus sa pääsed, kui nii meeldiv onuke kaasa kutsub, siis tuleb minna. Ometi on ka öös asju, mida lõoke võib-olla näha tahaks, aga mida ta kunagi näha ei saa. No näiteks – mida õieti kujutavad endast need kuulsad ööklubid, millest nii palju räägitakse? Maailmas on palju lõokeste vastu suunatud ebaõiglust. Miks algavad kõige huvitavamad filmid sisuliselt keskööl, pärast „Aktuaalset kaamerat”? Hiljemalt poole filmi peal tuleb ju raudselt uni peale! Isegi jõuluvana, raisk sihuke, suvatseb alles õhtul oma kingikotiga kohale ilmuda! Tuleb välja, et ka tema on öökull. Kas pole hirmus!
Raske, oi kui raske on lõokese elu selles öökullide maailmas! Omas kodus saad veel hakkama, sest seal võid sa hommikuti teha, mida tahad, aga õues pannakse kohe pidurid peale. Söögikohad on kinni, kauplused suletud. Kui oled veel juhtumisi võõras linnas, võidki jääda külma tuule kätte värisema ega leia kusagil sõbralikku paigakest, kust saada üks varahommikune saiake või munaroog või kohvitilk. Raske on ka külas, sest kui su sõbrad osutuvad öökullideks, põõnavad nad jumal teab kui kaua, sina aga hiilid võõras korteris ringi nagu vaim. Suvel maal on küll vähemalt võimalus õue minna. Siis kondad seal, käid jalutamas, ujumas, päevitad pisut, kui viimaks pood avatakse, käid õlle järel. Lõpuks jood end igavusest vinti ja kui pererahvas viimaks suvatseb ärgata, kobid sina end välja magama.
Selline on meie, lõokeste elu. Palun seaduseandjatel midagi ette võtta, et kaoks see kisendav ebaõiglus ja ülekohus. Meiegi väärime inimlikku kohtlemist!
