LINNAR VIIK: Räägime edulugude asemel läbikukkumistest

Loomulikult plaanite, kui kaua see kõik võiks aega võtta, mis ta võiks maksma minna, ning näete vaimusilmas lõpptulemust.

Aastal 2001 võrdles OECD eri riikide uute algatuste õnnestumist edukate ettevõtjate algatuste õnnestumisega.

Ettevõtjad tunnistasid, et kui võtta aluseks kolm kriteeriumi – ajakava, raha ja lõpptulemus –, minnakse 80% juhtudest vähemalt ühe kriteeriumiga alt ning täielik ebaõnnestumine tabab iga viiendat uuendust.

Kui nüüd analüütikud läksid eri riikide valitsusasutustesse ja küsisid, kui paljud nende uuenduslikud algatused ebaõnnestuvad, said nad vastuseks, et mitte midagi ei ebaõnnestu, isegi mitte kõige pöörasemad algatused!

Analüütikud olnud hämmelduses. Erafirmadel, kuhu on koondatud parimad asjatundjad, miljardid kroonid ning kus kasutusel on paindlikud juhtimisvahendid, on ebaõnnestumisi – ja seda sageli.

Kas tõesti on innovatsiooni edu võti selles, et püstitad ebarealistlikud tähtajad, eraldad piiratud vahendid ning demotiveerid töötajaid pideva ootuste muutuse tõmbetuule ja jäiga bürokraatiaga?

Ei – avalikus sektoris on lihtsalt kombeks ebaõnnestumised halva koristaja kombel vaiba alla pühkida. Nii avastavad riigikontrollid ja uuriv ajakirjandus järjepanu, kui palju algatusi eri riikides tuleks korstnasse kirjutada.

Uuendusvõimeline riik

Riigi ja tema ametkondade võimekus reageerida ümbritseva keskkonna muutustele kiiresti ja adekvaatselt on iseseisva Eesti jaoks ülioluline. Paraku on uuenemisvõimelisuse retoorika taustal üha enam tekkimas “lõpliku tõe” ministeeriume, kes usuvad, et nende otsustatu kuulub vastuvaidlematule ellurakendamisele, seda põuast, naftahinnast või ühiskonna ootustest sõltumata.

Asutustevaheline sisemine rivaliteet ja poliitkemplemine on kaasa toonud aastasaja kõrgeima trahvisaagi, olgu siis mõõdetuna elaniku või hetkari kohta.

Kutsehariduse reform, mis käivitati aastal 1996, eemaldub üha enam tööturu vajadustest. Riigikontrolöri pöördumistele lihvib ennetavaid vastulööke Eesti arvukaim avalike suhete spetsialistide kaader – loomulikult riigiasutuste oma.

“Täna räägime oma selle nädala võitudest,” alustab kantsler juhtimisnõupidamist ministeeriumis.

Samas kui eraettevõtte juht alustab oma nõupidamist sõnadega: ”Räägime oma nädala ebaõnnestumistest ning sellest, mida neist õppida.” Edulood on toredad, kuid õppida saab vaid vigadest.

Näiteks riigikantselei korraldatud edulugude konkursil möödunud aastal esikoha saanud vanemahüvitiste e-taotluse projekt kuulus kategooriasse, kus seadusandja ja valitsus sätestasid sotsiaalkindlustusametile käsu: mine sinna, ei tea kuhu, tee seda, ei tea mida, ja selle kõige jaoks me sulle vahendeid ei anna.

Auga valitsusele kastaneid tulest välja toonud asutusele küll vääriline tunnustus, ainult kripeldama jäi nagu alati see, et eduloo hind ja võimalik õpetlik iva jäi avalikkuse eest varju.

Uuendusvõimeline poliitika

Kas suudate ette kujutada võimuparteid või valimisliitu, kes tuleks tänavuste valimiste eel välja sõnumiga – oleme siin vallas hea mitu aastat võimul olnud, lubasime teile küll seda ja teist, aga ellu suutsime lubatust viia vaid viiendiku, ülejäänu läks metsa. Samas saime rikkamaks kogemuse võrra, millest õppinuna plaanime edaspidi oma uusi ideid teistmoodi teostada.

Teistmoodi tegemise sallimine, kompetentsi ja mõjutatud osapoolte otsustesse kaasamine, enda tões kahtlemine, teiste algatatu jätkamine ning uute ideede tekkimisele innustamine on paraku väljaspool poliitilist argikultuuri ning seeläbi ka uuendusvõimelist riiki.

Seetõttu tahaksin järgmise aasta riigiametnike foorumil kangesti kaasa lüüa töötoas, mis ei räägiks riigi uuendusvõimelisusest mitte edulugude, vaid ebaõnnestumiste kaudu – see ilmestaks ka ametnikkonna valmisolekut õppida, mitte oma vigu koos poliitikute ja partneritega ilustada.

Kindlasti ilmestaks see ka suutlikkust olla üle lühiajalistest poliittellimustest, mis tulevase valimisperioodi eel kindlasti püüavad maalida eriti roosilist pilti edukatest uuendustest riigis.