LIISA PAST: Riku kas või valimissedel

Nad suhtlevad pidevalt oma valitud esindajatega ning panustavad aktiivselt üldisesse heaolusse.

Eestis näeme, et kodanikke, kellele oma riik ja selle valitsemine korda lähevad, on väga vähe. Veelgi enam – paljud on oma riigist võõrdunud. Aastatagune uuring näitas, et peaaegu pooled kooliõpilased  eelistaksid elada kuskil mujal.

Isegi kui igapäevane riigimehelikkus käib üle jõu, on kodaniku kohus ja privileeg valima minna. See on üks ja kindel viis anda valitsejatele märku oma arvamustest ja eelistustest. Just valimistel tuletatakse riigikogulastele meelde, et poliitiku töö ja palk sõltub ennekõike valijatest, et kodanik on valitseja tööandja.

Valimisaktiivsus madal

2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel käis valimas alla poole hääleõiguslikest kodanikest, riigikogu valimistel neli aastat tagasi osales 58% valijatest. Esimestel taasiseseisvunud Eesti riigikogu valimistel 1992. aastal oli aktiivsus aga 68%. Katastroofiline oli olukord 2004. aastal Euroopa Parlamendi valimistel, kus osales vaid 27% valimisõiguslikest inimestest, Saare maakonnas hääletas näiteks iga viies.

Loomulikult on madala valimisaktiivsuse taga inimeste usk, et nende hääl ei lähe korda, et riigil ja selle valitsejatel on ükskõik. Noorte demokraatlike hoiakute uuring näitas, et 57% üheksanda klassi õpilastest usub, et valitsus hoolib vähe rahva arvamusest. Seda enam on rahval aga kohustus oma eelistusi väljendada, oma rahulolematus teatavaks teha.

Siin ei aita ei uuenduslik lähenemine ega vana hea präänikumeetod. Elektroonilised valimised ei ole kuskil maailmas hääletamas käinute hulka oluliselt suurendanud, pigem hääletavad internetis need, kes on valmis ka valimisjaoskonda minema.

Hääletamise eest defitsiitsete mandariinide ja viinerite jagamine jääb kindlasti Eesti minevikku ning valimas käimise kohustuslikuks tegemiseks puudub poliitiline tahe.

Märtsis toimuvatel riigikogu valimistel on hääleõiguslikud ligikaudu 950 000 inimest. Valimistel on iga hääl võrdne ning oluline. Lisaks poliitilisele eelistusele näitab see ka üldist rahulolu riigi valitsemisega. Jalgadega hääletamisel ehk hääletamata jätmisel jääb eelistuse väljendus aga nõrgaks. Valimata jätmine ei ole seisukohavõtt, see on laiskus, lohakus või hoolimatus.

Poliitilistes parteides pettunu või oma ringkonnas eelistust mitte leidnu saab oma rahul-

olematust väljendada valimissedelit rikkudes. Eelmistel aastatel on kehtetutele sedelitele kirjutatud näiteks luuletusi või häid soove häälte lugejatele. Senini on kehtetute sedelite hulk olnud umbes üks protsent, protsendi järsk kasv annaks signaali kindlasti edasi. Parafraseerides “Kevadet” – kui valimistel oma lemmikut ei jõua leida, siis minge vähemalt valima. Ka sedeli rikkumine on jõuline seisukohavõtt riigis toimuva suhtes.

Liisa Past on sellest nädalast Eesti Päevalehe arvamustoimetaja.