LIISA PAST: Lõpuks oleme kõik “sellised”

Eelmisel suvel jalutasin Tartus paari mustanahalise sõbraga. Meie sabas jõlkusid pikalt kolm noormeest, kes arutasid kõva häälega meesterahva suguelundite värvi ja kuju ning kuidas ta üldse julges Eestisse tulla. Mul oli hea meel, et külalised eesti keelt ei mõistnud, kuid kergendust ei olnud pikalt, sest tagasi tõmbusid nad alles siis, kui järgmised “noored intellektuaalid” otsustasid meid jälitada kõlavate hüüetega “Black mama!” (“Must emme!”).

Selliseid juhtumeid on sadu. Ja teate, see teeb häbi ja haiget. Usutavasti ühineb 90 protsenti Eesti inimesi hukkamõistuga diskrimineeriva vägivalla vastu. Ühest kümnendikust aga piisab, et igaüks, kes paistab silma kas nahavärvi, ebatraditsioonilise pereelu või välismaise päritolu tõttu, natuke kardaks. Ning see ei muutu, kuni üldiselt ei aktsepteerita erinevusi kui midagi kõigi elu rikastavat. Igaüks erineb massist mõne omaduse poolest ja meist suur osa kannataks, kui diskrimineerima hakataks näiteks siniste silmade või kartulikarva juuste omanikke, sest üleilmselt võttes on need omased vaid väga väiksele osale inimkonnast.

Lood siinsamas meie koduõues toimuvatest vihkamiskuritegudest ja lihtsalt avalikult vahe tegemisest on nii räiged, et enamik kuuljaid keeldub neid uskumast. Paljuski on põhjuseks ka see, et kannatanud ei taha enamjaolt oma traumat politseis, meedias või avalikkuses uuesti läbi elada. Lühinägelik suhtumine aga taastoodab järgmisi ja ülejärgmisi intsidente, andes ründajatele karistamatuse tunde. Avalikuks hukkamõistuks on vaja tuua vihateod päevavalgele. Jah, kannatanu peab meenutama ebamugavust, aga see sunnib avalikkust olukorda tunnistama ja seisukohta võtma. Nii tekib ka dialoog, mille ainuke tulem saab olla erinevuste suurem tunnustamine.

Kuni kõik võivad suudelda

Olen otsustanud sõimava teenindajaga hiina restorani mitte kunagi minna. Kui neile ei sobi seksuaalse sättumuse tõttu kellegi raha, siis ei lähe ka mina sinna käivet tegema. Kõrvalseisjana ei ole mul muid võimalusi meelsust näidata ning pealegi ei või ma ju kunagi teada, milline minu enda isikuomadus või väljanägemise detail osutub samuti neile ebasobivaks.

Restorani omanik, kes ise juhtumit ei näinud, põhjendas, et noormehed olevat suudelnud (kuigi sõimata saanud seda ei tunnista). Siiski tekkis mul loost kuuldes kiusatus minna samasse restorani koos oma noormehega ja asuda seal ennastunustavalt õrnutsema lootuses, et meid samuti sõimatakse ja välja visatakse. Sest kuni väidetavat suudlemist peetakse piisavaks, et samasooline paar välja visata, on silmakirjalik käituda erisoolise paariga teistmoodi. Kui kahe inimese õrn hetk ohustab väidetavalt teisi külalisi ja nende lapsi, siis peab füüsiline lähedus olema keelatud kõigile paaridele.

Kuni sama- ja erisoolistel paaridel tehakse mingilgi viisil vahet, ei ole diskrimineerimine lõppenud. Selle objektid tunnevad end aga paratamatult tõrjutuna. Eesti ühiskond ei saa lihtsalt riskida veel rohkemate inimeste võõrandumisega, mis on vahet tegemise paratamatu kaasnähe.