Liisa Pakosta: Kui erakonnad ei muutu, tulevad uued erakonnad. Võimalik, et hullemad
Jutt õige, ent kas kõva häälega väljaütlemist takistab lootus, et äkki läheb lihtsalt mööda? Ehk keskenduvad inimesed edaspidi Pärnu ranna külastusrekorditele, need ju kohe tulemas? Kas ka see skandaal õnnestub lihtsalt „tuima pannes” maha ja läbi vaikida?
Naljaga pooleks võiks öelda, et Eestis on praegu suurim erakonnapoliitika kriis pärast EKP võimuperioodi. Kuidas me asjad oleme niikaugele lasknud?
Teised erakonnad, ka uued tulijad, vahtisid suurtele alt üles ja hakkasid ise võimaluste tulles kohe samu asju tegema, näiteks valimisi rahaga võitma.
Noorte meeste asi – kohe, kui noorusaeg läbi kannatatud, tuleb ise hakata vanakeste moodi käituma, pole vaja püüda targem olla. Lõpuks on inimestel õigustatult tekkinud tunne, et seadusi saab osta, hääli saab osta, erakonnad kasutavad musta raha, erakonnad võtavad tööle, lasevad lahti ja kontrollivad töökohti, hankeid, tõekomisjone. Ühtne Eesti, mis teatrilavastusena pidi ilmestama Eesti poliitika telgitaguseid kujundite keeles, lavastub ise ja elusuuruses, meie silme all.
Peaprokurör Norman Aas võrdles korruptsioonisüüdistusest läbiimbunud õhustikku „Puhaste käte operatsiooniga” Itaalias, mis lõppes nelja erakonna kadumisega poliitmaastikult. Tõsi, pole prokuröri asi meelde tuletada, et 1992.–1994. aasta Itaalia kriisi tulemuseks oli berluskoonindus.
Tunnistada haigust
Vaatame õnnestunumaid näiteid: aastal 2000 ilmnes Saksamaal, et kauaaegse võimuerakonna liider ja kuulsa Helmut Kohli mantlipärija Wolfgang Schäuble oli kuus aastat varem vastu võtnud lobisti sularahaannetuse. Ta astus tagasi ja CDU-d tõusis juhtima Angela Merkel. Merkel ütles otse välja, mis ta arvab nii Schäublest kui ka Kohlist, ja on tänini plekitu mainega poliitiline liider.
Alles õige hiljuti ärkasid hõimuvelled soomlased teadmisega, et nende senine teadmine korruptsioonivabast Soomest on kokku kukkunud. Maan tapa – riigis asjade ajamise viis – tuli kõigi jahmatuseks välja ja seda tuli ometigi muuta! Peaminister Matti Vanhaneni vastu esitatud kahtlustus presidendikampaania rahastamisest avaliku sektori kaudu muutis Soome poliitikategemist isegi vaatamata sellele, et kahtlustus päädis õigeksmõistmisega. Soome rahastamisskandaalile järgnes suurejooneline isepuhastus.
Eesti usalduskriisi lahenduseks ongi kaks võimalust: erakonnad kas suudavad põhjalikult muuta kogu poliitikategemise ja ise toimetamise viisi või toimub suurem võimumuutus, mis ei tarvitse anda sugugi demokraatlikumat lahendust, ehkki võib. Praegustest erakondadest jääb püsima vaid see, kes suudab isepuhastumise usutavalt läbi viia.
On erakondade endi otsustada, kas jääda lootma pisiparandustele või koguni propagandamasina suurendamisele (valimiskuludele paneme lae, viskame mõned erakonnast välja, arutame veel, moodustame sõltumatuid tõekomisjone, suurendame ajaleht Stolitsa tiraaži, et õitseks demokraatia tuhat lille) või ise taandudes riskida avada uksi uutele, potentsiaalselt populistlikele tulijatele. Soome ja Itaalia kogemused näitlikustavad valikuid, mis on vaid erakondade endi teha.
Millest peaks enesepuhastus algama? Ükskõik millise sõltuvuse – aga parteide sõltuvus senisest tegutsemismudelist on praeguse probleemi nimi – ravi saab alata alles haiguse tunnistamisest. Praegu seda aga ei paista. Värskelt ühe erakonna tehtud ettepanek moodustada kriisi lahendamiseks sõltumatutest erakonnaliikmetest (autori sõrendus – toim) Tarkade Kogu kaunistab kirsina kogu torti. Miks mitte sõltumatutest erakonna juhatuse või riigikogu fraktsiooni liikmetest?
Tegude puhul tuleb tegelda kolme probleemiga, kus kõige rohkem pitsitab – erakondade rahastus, poliitilise konkurentsi suurendamine ja otsuste vastuvõtmise viis. Seega tuleb usalduse taastamiseks muuta kõiki kolme. Muutuste, eriti rahastamist puudutavate üle peaksid otsustama mitte parteilased ise ja üksi, vaid rahvas asjatundjaid kaasates. Järsku lepiks parlamendiparteid juba ette kokku, et oleme nõus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettepanekutega parteide finantseerimise uue korra kohta?
Raha kohalike valimiste eest
Nelja parlamendierakonna rahaline „võidurelvastumine” on väljunud valijate taluvuspiirist. Ja nagu võidurelvastumise olukorras tavaline, et saa üksi sellest nõiaringist väljuda. Erakondade rahastamist riigieelarvest tuleb oluliselt vähendada. Ardo Ojasalu on (30.05, EPL) teinud mitu asjalikku ettepanekut.
Ma lisaksin veel ühe, Saksamaa mudelit modifitseerides. Seal saadakse riigieelarvest kindel summa iga hääle eest, mis partei või ka mis tahes ühendus eri tasandi valimistel saab. Sellise süsteemi kasutamine Eestis vähendaks Toompea-kesksust ning tõstaks kohalike ja europarlamendi valimiste prestiiži. Veel enam, see süsteem julgustaks valimistel osalema väiksemaid, mõnele spetsiifilisemale piirkonnale või probleemile keskendunud aktiivsete kodanike rühmi.
Aktiivsete kodanike ühendused, kel on tugev motivatsioon näiteks oma linnaosa, maakonna, saare või oma internetikogukonna probleemidega tegelda, pakuvad tihtipeale nutikamaid lahendusi, kui parlamendiparteide Tallinna keskkontorid seda iial suudaksid.
Otsuste vastuvõtmine laiemalt peab muutuma. Inimestele tundubki, et otsustamises osalemine on bürokraatlik ja meenutab üha enam ENSV-d.
Kuid otsusteni jõudmise protsess on ju tegelikult suhtlemine inimeste vahel, teavitamine, üksteisega arvestamine. Seda on raske reguleerida seadustega, siin peab muutuma erakondade käitumine üldisemalt. Vabakond on Eestis õnneks saanud nii tugevaks, et laiem kuulamine ja arutamine on saanud lihtsamast lihtsamaks – ainult ettevõtmise ja tahtmise vaev!
Paljudes küsimustes juba toimub sisuliselt kaasav arutelu, inimeste ettepanekud saavad seadusemuudatusteks või võetakse ACTA-d ja DASA-d arutelust välja. Aga piisab vaid mõnedest kummalistest või pealtnähagi kummalistest otsustest, et kogu usaldust hävitada. Meie kõigi kohustus on praegu töötada selle nimel, et ei kaoks meie kõige olulisem väärtus, nimelt usaldus Eesti vastu.
