LIINA JÄRVISTE: Mehed kodus: jalgpall või mähkmed?

Esiteks arvati, et mehed ei hakka puhkust kasutama. Ja kui hakkavadki, siis ei tee nad seda sihipäraselt. Oletati, et isad võtavad lihtsalt mõnusa puhkuse, et käia reisimas, põdrajahil ja jälgida jalgpallivõistlusi, selmet kodus tite mähkmeid vahetada.

Norra oli oma issi-kuu kehtestamisega 1993. aastal esimene. Ent 1990-ndatel ja 2000-ndatel on järgnenud mitmed teised riigid – Island, Rootsi, Soome, Saksamaa, Portugal. Neis riikides on vanemapuhkuse teatud perioodile (ja sellega kaasnevale hüvitisele) õigus ainult isadel. Usutakse, et lastel on õigus nii emale kui ka isale ning nende laste heaolule mõjub hästi mõlema vanema võrdne hoolitsemine. Samuti loodetakse, et isade koju jäämine toob kaasa võrdsema koduse tööjaotuse ning vähendab naiste ebavõrdset kohtlemist tööturul. Kui isa oma puhkuse ja hüvitise perioodi ei kasuta, siis kaotab pere selle aja ja raha.

Maksimumkvoot isadele kehtib Islandil, kus kolmandik vanemapuhkust ehk 3 kuud on reserveeritud lapse isale. Norras on isadel õigus kodus olla 2,5 kuud, Rootsis ja Saksamaal 2 kuud. Osas riikides saab puhkust välja võtta ka paindlikult, töötada osaajaga ja osaajaga olla puhkusel, või võtta puhkust osaliselt välja kuni lapse 8-aastaseks saamiseni.

Individuaalne vanemapuhkus on enamikus riikides ka emadel, kelle õigust on algul põhjendatud ema ja lapse tervise kaitsmisega. See põhimõte kehtib ka Eestis. Emad saavad kasutada rasedus- ja sünnituspuhkust ning vanemahüvitise õigus on ainult emal lapse esimese 70 elupäeva jooksul. Pärast seda aega võib pere otsustada, kas koju jääb ema või isa või vahetavad nad kodus olemist järgneva enam kui aasta jooksul. Mida Eestis ei ole, on ainult isadele antud õigus teatud ajale vanemahüvitisest.

Hea lapse arengule

Teiste riikide kogemused isade koju jäämisega näitavad seda, et väga suur hulk isasid, Põhjamaades üle 90%, kasutab seda võimalust. Millised mõjud on aga isade koju jäämisel ja isade aktiivsel osalusel lapse eest hoolitsemisel? Eri uuringud on leidnud, et isad ja lapsed loovad omavahel tugeva emotsionaalse sideme (mis ei katke nii kergesti ka võimaliku hilisema lahutuse korral). Isade hool ja side lastega mõjub ühelt poolt hästi laste arengule – nii emotsionaalsele kui ka füüsilisele. Teisalt on aga isade tervis parem – nad käituvad vähem riskeerivalt. On samuti leitud, et isade kodus olemine ja osalus koduses elus mõjub positiivselt sündimusele – naised tunnevad, et nad ei ole lastekasvatamises üksi ja julgevad saada teise või kolmanda lapse. Ka kodutööde jagamisele vanemate vahel võib isade (eriti pikaajaline) kodus olemine mõjuda hästi. Meeste koju jäämine mõjub hästi ka emade tööturupositsioonile ning on oletatud selle mõju naiste ja meeste palgaerinevuse vähenemiseks.

Eestis vanemahüvitisest isadele teatud osa andmist praegu tõsiselt ei kaaluta. Kas Eesti ühiskond vajaks sellist vanemapuhkuse korraldust ning mis võiksid olla selle positiivsed ja negatiivsed tagajärjed, vajab pikemat arutelu. Olukorras, kus pered ise otsustavad, kes koju jääb, on isade osakaal vanemahüvitise saajate seas olnud väga väike – esimestel aastatel 1–2%. Isade osa on 2008. aastaks vaikselt tõusnud ligi 5%. 2009. aastal on aga uute hüvitise saajate seas 8% meestest. Mis siis toimub?

Praeguses Eestis on majanduslanguse käigus töökohti või tööga seotud hüvesid (palk, töötunnid jms) enam kaotanud just parimas lapsesaamise vanuses mehed. Mõneti on küsimus, kas need mehed, kes vanemahüvitist taotlevad, kaaluvad reaalset hoolitseja rolli võtmist või on tegemist kahtlase skeemitamisega? Skeemitamist ei saa muidugi välistada, ent iga vanemahüvitist võtvas isas ei saa petturit näha. Jah, teatud osale võib vanemahüvitis olla parem sissetuleku allikas kui töötu abiraha ning sellisel juhul ilmselt on ema endiselt peamine hoolitseja ning isa teda toetavas rollis ja/või mustalt töötamas. Teiste jaoks võib olla tegu ratsionaalse valikuga – naisel on töökoht, kuhu naasta, olemas. Poliitikauuringute keskuse Praxis uuringu põhjal naasis umbes veerand naistest, kelle mehed jäid koju, tööturule. Kolmandad ehk näevad koju jäämises positiivset võimalust pü­hendada ennast perele neil aegadel, kui tööelus palju rõõmu pole – olgu need isad siis kodus koos emaga või üksi.

Kas ühiskond toetab?

Tegelikult on ju küsimus selles, kas Eesti mehed, kes peavad ennast vastutavaks pere leivateenimise eest ning näevad eneseteostust töös, suudavad näha pereelu võrdse alternatiivina. Kas nad tunnevad, et mitte kiitus töökohal, vaid hoopis sära lapse silmades võib anda elule värvi? Küsimus on ka kogu üle­jäänud ühiskonnas. Kas Eesti inimesed on valmis aktsepteerima ja toetama neid mehi, kes hakkavad oma laste eest hoolitsema?

Kui ühiskondlik toetus sellele puudub, siis ei pruugi aga tagajärjed väga rõõmustavad olla. Sest uuringud on näidanud ka seda, et laste arengule ei mõju hästi, kui nad veedavad aega isadega, kes on kodus töötuse pärast ning mitte omast vabast tahtest. Samuti, neis riikides, kus isade koju jäämine ei ole individuaalse õiguse kaudu tehtud „kohustuslikuks”, ehk nagu Eestis, võib mehi omakorda tabada pärast vanemapuhkust diskrimineerimine tööturul – väiksema palga ja karjääri toppamise tõttu. Tööandja nimelt oletab, et mees, kes on kodus olnud, ei ole nii pühendunud töötaja kui teised isad, „kellel lapsi pole”.

Teistes riikides, kus kehtivad isa-kuud, ei ole leitud sellisele korraldusele märkimisväärseid negatiivseid mõjusid. Küsimus on, kas see oleks samamoodi ka Eestis. Näiteks on meil suhteliselt suur osakaal üksikvanemaid ja lapsi, kelle sünnitunnistusse pole isa märgitud. Kuidas suhtuda sellistesse juhtumitesse?

Ent tulles tagasi alguse juurde – mis siis Norras issi-puhkusega juhtus? Kas need 90% isadest kasutavad puhkust tõesti vaid jahil käimiseks ja jalgpalli vaatamiseks? Uuringud Norrast näitavad, et emad ja isad käituvad kodus olles tõesti erinevalt. Isad käivad kodus olles lastega rohkem väljas, eriti looduses jalutamas, ning pühendavad oma tähelepanu lapsega olemisele. Jah, mõned isad võtavad vahel ka töökõnesid vastu ja teevad lapse uneajal tööd. Isad ei kuluta ka nii palju aega kodutöödele kui emad.

Artikkel toetub osaliselt poliitika­analüüsile „Isadust toetavad poliitikameetmed Eestis ja Euroopas” (sotsiaal­­ministeeriumi toimetis 6/2008)