Lihtsalt ei ole nii

Sest kui kogu ühiskonna seisukohast olulisi otsuseid võib hakata põhjendama argumentidega stiilis „lihtsalt on nii”, siis ei ole ühiskondlikul debatil – milleta demokraatlik ühiskond on kujuteldamatu – varsti ka muudes valdkondades enam pikka tulevikku.

Moraalset instinkti pole

Oma artiklit alustas Salu Steven Pinkeri näitega seksivast õest-vennast Julie’st ja Markist, kes on kasutusele võtnud kõik abinõud, et intsestiga kaasnevad bioloogilised või ühiskondlikud ohud oleksid neutraliseeritud. Ja ikkagi, ütleb ta, ei kiidaks me sellist käitumist heaks, sest lihtsalt on nii, et õe-venna seksuaalsuhted on moraalselt valed – et moraalne instinkt on „normaalsele” inimesele kaasasündinud ning seetõttu tuleb teda ka poliitiliste otsuste tegemisel usaldada.

Emotsionaalsel pinnal – „mulle ei meeldi, sestap on moraalselt vale ja kõik” – esitatud argumendid ei salli vasturääkimist ja lähevad seetõttu enamasti käiku siis, kui ratsionaalsed väited on otsa saanud. Aga see selleks. Algatuseks võiks hoopis nentida, et ka kõige ilusama kunstlikult konstrueeritud teoreetilise mudeli lükkab sellelgi juhul ümber praktiline vastunäide. Sest vanas Egiptuses ei peetud õe ja venna seksuaalsuhteid teatud tingimustel üldsegi mitte lubamatuks, vaid lausa soovitavaks, et kuninglik veri jääks puhtaks. Kusjuures järglastel ei pruukinud olla häda midagi: oma ilu poolest legendaarse kuninganna Kleopatra VII vanemad olid vend ja õde ning ta ise oli samuti abielus oma vennaga. Kas see annab põhjust pidada teda ja tema lähedasi moraalseteks värdjateks? Arvan, et mitte, sest selliseid suhteid eeldas neilt nende kultuuriline kontekst. Kas tuleb pidada siis seda kultuuri moraalselt alaväärtuslikuks? Sparta kuningas Leonidas I oli abielus oma vennatütrega. Veel üks pervert, kellel ei ole meie kultuuriloos kohta? Ometi oleks kogu Euroopa edasine areng võinud kujuneda hoopis teistsuguseks, kui tema ei oleks 300 spartalase eesotsas peatanud Pärsia hiigelarmee edasiliikumist Thermopylai lahingus. See kõik muidugi ei kinnita, et intsest vajaks meie kultuuriruumis ümberhindamist, vaid näitab lihtsalt, et inimesel ei ole kaasasündinud moraalset instinkti, mis teeks selle taunitavaks. Sellisteks, nagu me oleme, on meid õpetanud meie kultuur.

Kuid Salu järgnev, konservatiivsele ideoloogiale tuginev argument – et ärgem tõtakem muutma läbi aegade väljakujunenud abieluinstitutsiooni – viitab teisele, samuti tihti tehtavale mõtteveale, nimelt vaikivale eeldusele, et kord, mis toimib meie elus siin ja praegu, toetub alati tõhusale ajaloolisele vundamendile. Ometi, meie praegune norm, kahe inimese vastastikusel kokkuleppel põhinev n-ö armastusabielu on ajalooliselt siiski suhteliselt hiljutine nähtus. Tütre kätt on läbi aegade esmajoones küsitud isalt, mitte tütrelt endalt. Läänemaailmas on hakanud olukord muutuma XIX sajandil, paljudes muudes kultuurides veelgi hiljem, kui üldse. Ja geiabielude probleemi esilekerkimist võib vaadelda osana pikast protsessist, mille eelmistes faasides said naised valimisõiguse, orjatöö keelustati, seisused kaotati ja üldse saadeti ajaloo prügikasti terve hulk kaua püsinud institutsioone. Need muutused on tõepoolest raputanud ka lääne perekonnamudeli aluseid, kuid vaevalt tahaks keegi meist tõsimeeli kosjamooride ja veimevakkade ajajärku tagasi.

Samuti on väga julge eeldada, et meie ajal ei ole abielu institutsioon ühiskonnas juba oluliselt muutunud ka lähiminevikuga võrreldes. On ju üldiselt teada, et väga paljud paarid elavad ilma abiellumata koos aastaid, mõnikord koguni aastakümneid. Seegi on sotsiaalne tõsiasi, mitte ilmtingimata takkakiitmist vajav tendents. Ent kindlasti peaks niisuguses olukorras just nimelt avalikult arutlema, millist arengut vajab igasuguse paarisuhte juriidiline vorm.

Isiklikult pean oluliseks tagasiminekuks justiitsministeeriumi otsust mitte registreerida paarisuhteid, mis annaksid ka muudele kui abielus paaridele nt kindlustunde ühisvara saatuse osas. Aga probleem on laiem ja ei ole taandatav tülpinud tõdemusele, et maailm on hukas ja noortel pole väärtusi. Kui paarisuhted on ebastabiilsed (mis lahutuste statistikat arvestades ei ole kuidagi abieluinstitutsiooni tugevusest sõltuv asjaolu) ja lastesaamine lükatakse karjääri tõttu järjest kaugemale edasi (ning needki lapsed, kes sünnivad, lastakse üles kasvatada arvutitel), siis järelikult on selleks oma sügavamad, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põh-jused. Rääkimist võiks alustada hoopis neist.