Leo Kunnas: Üks sõda kahe asemel
Viimastel aastatel pole see kusagil mujal olnudki. Ühtlasi tähendab see, et USA sõjalise kohaloleku vähenemine Euroopas jätkub ning vägede väljatõmbamise tempo kiireneb.
Kui NATO tagalas paiknevate Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide jaoks ei ole sel suuremat tähtsust, siis Eesti-sugusel keeruka geopoliitilise asukohaga väikeriigil on põhjust muretsemiseks. Olen sama meelt USA ekspresidendi Jimmy Carteri julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinskiga, kelle arvates muutuvad Ameerika Ühendriikide globaalse kohaloleku vähenedes nõrgemad riigid võimsatele regionaaljõududele kergemaks sihtmärgiks.
Uue strateegia väljatöötamise põhjus on väga proosaline – raha. Töö selle kallal käivitati eelmisel kevadel, kui president Obama külmutas Ameerika Ühendriikide kaitsekulutuste kasvu järgmiseks kümneks aastaks. See tähendab, et Pentagon saab järgmisel kümnendil üle 480 miljardi dollari vähem raha, kui eeldati. Lisaks ähvardab Valge Maja ja kongressi riigivõla vähendamise kava kaitsevaldkonda uute, umbes 500 miljardi dollari suuruste kärbetega.
Põhiosa säästust on kavas saavutada personali vähendamisega. Kui palju tegevteenistuses olevat isikkoosseisu täpselt vähendatakse, pole veel otsustatud, suurusjärk võib jääda 8–14% vahele. Igal juhul annab sedavõrd suur vähendamine tagasilöögi maaväe võitlusvõimele.
Siin pole midagi uut. Pärast Teist maailmasõda on USA maaväge vähendatud kuuel korral. Sõdureid on püütud asendada kõigega – alates tuumapommidest ja lennukitest kuni infotehnoloogiani välja –, aga iga kord on järgmises sõjas võitlejatest puudu tulnud.
USA uues kaitsestrateegias on veel üks aspekt, millele tasub pöörata erilist tähelepanu. Kui senini oli Ameerika Ühendriikide strateegia nurgakiviks võime pidada korraga kahte regionaalse ulatusega sõda, siis uues kaitsestrateegias sellest ambitsioonist loobutakse.
Miks peaks USA globaalsete ambitsioonide vähenemine meile muret valmistama? Võime pidada korraga kahte regionaalse ulatusega sõda tähendab Eestile seda, et kui Ameerika Ühendriigid satuksid sõtta Korea poolsaarel, Taiwanil või veel kusagil, oleks neil siiski piisavalt palju vägesid, et meid või teisi liitlasi võimaliku sõjalise kallaletungi korral abistada.
Säärase võime olemasolu on juba iseenesest heidutava ja ennetava iseloomuga, samal ajal annab selle puudumine vastupidise efekti. Geopoliitika ei salli tühja kohta. Mingi riigi (praegusel juhul USA) geopoliitiliste ambitsioonide ja sõjalise kohaloleku vähenemine kutsub teistes riikides (meie kontekstis Venemaal) paratamatult esile püüdlusi seda tühikut täita.
USA kaitseminister Leon Panetta on öelnud, et uus kaitsestrateegia põhjustab Ühendriikidele mõningast lisariski, mis jääb vastuvõetavuse piiridesse (some level of additional but acceptable risk). Oma kodumaa suhtes peab tema riskihinnang ilmselt paika, aga kuidas mõjutab USA globaalsete ambitsioonide vähenemine Eestit?
Poliitilise toetuse olulisust ei saa alahinnata, aga sõjalise konflikti korral on võtmetähtsusega liitlasvägede, eriti USA vägede saadavus. Eesti sõjalise abistamise kiirus ja ulatus sõltuvad sellest kõige otsesemalt. Kriitilises olukorras loeb ainult see, kas vägesid on või neid pole.
Kas Ameerika Ühendriigid suudavad jääda ka pikemas perspektiivis globaalseks suurvõimuks või langeb riik mõnekümne aastaga praeguste regionaalsete suurvõimudega samale tasemele? Paradoksaalsel kombel on see küsimus meile isegi tähtsam kui ameeriklastele endile. Ameerika Ühendriikidega ei juhtuks midagi katastroofilist, USA oleks sel juhul lihtsalt üks suurriik teiste seas, täpselt samamoodi nagu enne Teist maailmasõda.
Kas USA-l on ka tulevikus globaalsele suurvõimule omaseid poliitilisi ambitsioone ning sõjalist võimekust sekkumaks ameeriklaste jaoks teises maailma otsas asuvate tähtsusetute väikeriikide kaitseks? Kui vastus peaks olema ei, tekib sellest Eestile ja teistele Balti riikidele eksistentsiaalne probleem.
Alati võib väita, et USA uus kaitsestrateegia ei tähenda sisuliselt midagi ega muuda midagi, et Ameerika Ühendriikide kaitse-eelarve on suurem kui real järgnevatel riikidel kokku, et hetkel ei ole USA regionaalsete rivaalide relvajõud ameeriklaste omadega ligilähedaseltki võrreldavad jne. Aga kui see nii poleks, ei oleks põhjust käsitada Ameerika Ühendriike ka globaalse suurvõimuna, vaid peaksime selle riigi staatust määratlema kuidagi hoopis teistmoodi.
USA uus kaitsestrateegia on sammuke Ameerika Ühendriikide kui globaalse suurvõimu nõrgenemise suunas. Ühtlasi on see ka järjekordne samm Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekuolukorra halvenemise suunas.
Probleem ei ole ühes sammus või selle põhjustatud negatiivses nihkes. Probleemiks on negatiivne suundumus tervikuna. Pärast Venemaa-Gruusia sõda on aset leidnud ainult üks Eestile julgeolekupoliitiliselt positiivne sündmus – NATO on saanud valmis plaani Baltikumi kaitseks.
Venemaa korraldab suurõppusi, mille käigus harjutatakse konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis, paigutab meie lähiümbrusse uusi relvasüsteeme, suurendab sõjalisi kulutusi. Euroopa riigid vähendavad üksteise järel kaitsekulutusi ja relvajõude. Läti ja Leedu kärbivad kaitsekulutusi umbes 1%-ni SKT-st. Isegi Soome, kes on aastakümneid järjepidevalt sõjalisse riigikaitsesse panustanud, lõikab kaitsekulutusi nii valusalt, et riigi kaitsevõime kannatab. Lõpuks on järg jõudnud Ameerika Ühendriikideni.
Lääneriikide kaitsevõime languse negatiivne trend on valdav. Kui kõik need sammud ja sammukesed pole andnud piisavalt mõtteainet, siis USA uus kaitsestrateegia peaks ka kõige muretuma meele letargiast lahti raputama – peame oma julgeoleku nimel senisest palju tõsisemalt pingutama.
