Lapsed, kelle vanemad on ära

Seda, kui palju lapsi Eestis ilma vanemateta elab, on aga raske öelda – sagedasti välismaal tööl käimine rahvastikuandmetes ei kajastu. Euroopas on Ida-Euroopa laste kohta, kelle vanemad on tööle kolinud teise riiki, koguni kindel mõiste – eurovaeslapsed. ÜRO lasteorganisatsiooni UNICEF hinnangul on eurovaeslap-si Poolas 100 000, Rumeenias 350 000 ja Moldovas 100 000 (2008). Kuna tegemist on varjatud probleemiga, mis ametlikult nagu ei eksisteerikski, siis on kõik arvud hinnangulised. Vaadates Eesti suurt töötute hulka, alla vaesuspiiri elavate inimeste arvu ning poelettidel tõusvaid hindu, on selge, et paljudele inimestele on ainsaks võimaluseks peret üleval pidada minna välismaale tööle. Riiklik lastetoetus on juba aastaid pigem naljanumber. Kõige raskem on üksikvanemate lastel, kelle ema (või isa) töötab välismaal. Kui peres on mõlemad vanemad ja neist üks töötab välismaal, siis jäävad lapsed ilma ühe vanema hoolitsusest, aga kui välismaal töötab üksikvanem, siis jäävad lapsed koju päris omapäi. Suuremad valvavad väiksemaid ja peavad vanema rolli ajutiselt või pikemaks perioodiks üle võtma. Kõige enam juhtubki hülgamisi just teismeliste lastega peredes.

Kui kodust saab peopaik

Esmapilgul näib, et 14-aastane saabki oma asjadega ju enam-vähem ise hakkama. Tegelikult on teismeiga inimeseks kasvamisel murrangulise tähtsusega. Teismelised lapsed vajavad vanematelt mitte niivõrd hoolitsemist, kuivõrd vaimset tuge ja innustust. Kindlasti ei ole õige, kui teismelisele lapsele vanema kohustused üle antakse. Üksinda koju jäetud teismeline uinub sageli arvuti või teleka ette, võib kodust teha peopaiga või üleüldse mitte kodus ööbida. Kuigi kehalt enam-vähem täiskasvanud, on ta hinges ikkagi veel laps, kes vajab teatavat piiride seadmist ja nõudlikku suhtumist nende täitmisesse. Laps vajab inimeseks kasvamiseks ema ja isa. Milliseks kujuneb aga lapsepõlv, kui koduseinte vahel haigutab tühjus? Kas Eestis on eurovaeslastest kui sotsiaalsest probleemist põhjalikumalt kirjutatud või hüljatud laste probleeme uuritud? Paraku ei soovi eurovaeslaste eest keegi vastutust võtta.

Ministeeriumid leiavad, et see on kohalike omavalitsuste probleem, kohalikud omavalitsused arvavad, et see kuulub ministeeriumi vastutusalasse. Ametkonnad nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil keelduvad vastutust enda kanda võtmast, mille tulemuseks on probleemiga mittetegelemine ja laste õiguste eiramine. Samal ajal on iga inimese kohus nende laste toetamisega tegeleda ja neid märgata. Näiteks õpetajad on kindlasti teadlikud, kes nende kooli lastest on sellisesse raskesse olukorda üksinda jäetud. Rootsis on kõikidele õpetajatele seadusega pandud kohustus teatada laste väärkohtlemise kahtlustusest (väärkohtlemiseks loetakse ka vanemate puudumist ja füüsilisi karistusi). Milline on meie õpetajate valmisolek eurovaeslaste probleemiga tegelemiseks? Tõsi, perede siseasjadesse sekkuda on keeruline.

Õpetajad ja noorsootöötajad, kes hüljatud lastega päevast päeva kokku puutuvad, ei tea, mida teha – puuduvad juhtnöörid ja selged käitumisjuhised. Rootsis on eurovaeslaste teema võitnud väga palju tähelepanu, sest paljud perede juurest lahkunud idaeurooplased töötavad just seal. Põhjamaades on laste üksinda koju jätmine rangelt reglementeeritud, avalikkuse silmis teravalt taunitud ja selline ebavanemlik käitumine karistatav. Eksperdid, kes on jälginud mahajäetud lapsi, hoiatavad pikaajaliste negatiivsete mõjude eest nii eurovaeslastele endile kui ka ühiskonnale tervikuna. Mullu sügisel näidati STV-s dokumentaalprogrammi eurovaeslastest. Muu hulgas võis näha paradoksaalset näidet Rootsi perest, kes selleks, et ema saaks rohkem aega lastele pühendada, palkas endale Ida-Euroopast koristaja. Samal ajal jäid palgatud koristaja lapsed Riiga emata üksinda elama.

Tõsi, vanem ei hüljanud oma lapsi kerge südamega, see oli perekonna toitmiseks hädavajalik otsus. Ka Eestis ei ole meil õigust silmi sulgeda ja teeselda, et eurovaeslaste probleemi ei eksisteeri. Lastel on õigus täiskasvanute hoolitsusele ja kasvatusele ning oma vanematele. Laste endi häält meie ühiskonnas sageli ei kuulata, seega peab keegi teine probleemist rääkima hakkama. Eurovaeslaste teemaga peaksid tegelema sotsiaalministeerium ja lastekaitse liit. Arvestades välismaal töötavate inimeste hulka, on üksinda või ühe vanemata kasvanud laste põlvkond märkimisväärne sotsiaalne probleem. Me võime selle probleemi mõjusid ilmselt näha veel aastate pärast. On viimane aeg tegelikkusele otsa vaadata, et aidata vanemateta kasvavaid lapsi.