Küsitlus
Georg MartinTartu ülikooli mereinstituudi teadur
90 000 liitrit lennukikütust on muidugi suur kogus, ent siinkohal mängib rolli, kui suur on kütuses ohtlike ainete kontsentratsioon ja kuivõrd kitsale alale see satub. Selle konkreetse juhtumi puhul ei tohiks minu hinnangul probleemi olla, sest kütus pihustati kõrgel õhus laiali. Lennukikütus on ka suhteliselt kerge ja aurustub küllaltki kiiresti ning arvatavasti pole kütus veeni jõudnudki.Valdur LahtveeEesti Säästva Instituudi vanemekspert
Merekeskkonnale on kõige ohtlikumad raskemad kütused nagu masuudid ja toornafta, mis on püsivad ning aegamööda lagunedes takistavad hapnikule juurdepääsu või määrivad linde. Sellisel kütuse õhku sattumisel me aga seesugusest reostusest rääkida ei saa. Siin on suur vahe. Lennukikütus on suhteliselt kerge ja see hajub atmosfääris tohutult laiale pinnale. Isegi kui õhus olev kütus peaks osaliselt sadestuma, toimub see nii pika aja jooksul, et maapinnani jõudes on selle osakaal ääretult väikene. Seetõttu ei ole siinkohal keskkonna kahju nii suur, kui võiks muusuguse 90 000 liitri kütuse puhul karta.Erki Urvalennundusasjatundja
Lennukil, millel tekib varsti pärast õhku tõusmist tõsine tehniline rike, ei ole muud valikut, kui see kütus õhus välja lasta, sest koos kütusega oleks lennuk lubatud maandumiskaalust raskem. Õnneks aurustub kütus nii kõrgelt lennukist välja lastud tõesti enne alla jõudmist. On välja arvestatud, et isegi siis, kui sarnane lugu juhtuks üle Ülemiste järve Tallinna lennujaama laskuvate lennukitega, ei tekiks sellest suuri keskkonnaprobleeme.