KÜSITLUS: Mis sõnumit ootate presidendi vabariigi aastapäeva kõnest?

Endel Lippmaa, akadeemik

•• Arnold Rüütli aastapäevakõnes näeksin kolme põhiküsimust: meditsiin, Eesti kaitsevõime ja energeetika. Rääkimata sisepoliitikat, meediavabadust ja riigi majandust puudutavatest küsimustest. Ma ootaksin selgeid seisukohti, kuidas tagada nendes küsimustes Eesti positsioon ja huvid. Eriti peaks tähelepanu pöörama meie muretusele energeetika suhtes, kus Eesti on läinud kaasa spenglerliku allakäiguga. Peaksime õppima Saksamaa halvast kogemusest.

Me oleme alahinnanud tänapäeva tervishoidu ja leiame end seoses linnugripiga lubamatust olukorrast – me ei ole selleks üldse valmis. Ootaksin seisukohta riigi käitumise suhtes.

Samuti kaitseküsimused: kui Vene lennukid ikka meie territooriumile satuvad, siis vajab Eesti kindlasti oma reaktiivlennukeid, et selle vastu välja astuda.

Maimu Berg, kirjanik

•• Minu meelest oleks kena, kui ta näitaks poolehoidu rahva suhtes ja väljendaks muret nende pärast, kel ei lähe nii hästi. Ma ei suhtu sellesse kõnesse kui väga põhjapanevasse sõnavõttu. Nagu näha, veeretavad igapäevane elu ja poliitika teele hoopis ootamatuid probleeme. Seekordse kõne suunitlus võiks ehk olla senisest isamaalisem. Iseseisvus ei ole ju iseenesestmõistetav ja seda tuleks rohkem väärtustada. Samamoodi tuleks rohkem väärtustada maad, kus elatakse.

Hästi mõjus rahvale edu olümpial, see tekitas üksmeelt, mis kipub kaduma. Olümpiast president ka kindlasti räägib.

Igas kõnes ei pea jahuma igapäevamuredest. President võiks seekord julgeda olla isamaalisem, vanamoelisem ja pateetilisem, rõhudes väärtustele, mis olid meile olulised laulva revolutsiooni ajal.

Andres Maimik, filmitegija

•• Mina ei ole nende kõnede sisuga üldse kursis. Aeg-ajalt loen arvamuskülgedelt lugusid sellest, mida Arnold Rüütel on öelnud või kellele ta on medaleid andnud, aga mulle tundub, et see on natuke silmakirjalik teema. Olulisi elulisi aspekte kõnel ei ole, aga rahvas räägib sellest ikka.

Rüütel võiks nalja visata. Siis jääks ka ükskõiksemad ja küünilisemad tüübid teda suu ammuli kuulama. Muidu ta seisab, viigid sirged, ja räägib seda juttu, mida vanad inimesed ikka räägivad.

Minusugustele ei ole see kõne mõeldud. See on mõeldud neile, kes usuvad presidendiinstitutsiooni pühadusse, neile, kellele ta on kuninga asemik, kes lohutab vaevatuid ja manitseb pahasid. Umbes sama olukord on kirikus pühapäeviti: tullakse kuulama juttu, mida on alati kuuldud, sest see sõnum annab lohutust, et kõik läheb hästi.

Peeter Ernits, Maalehe peatoimetaja

•• Ma arvan, et kõnes võiks puudutada seda, et Eestis võiks olla rohkem armastust ja vähem ärategemist. Meie rahvast on niivõrd vähe, et auru panemine ärategemisele ja mahakiskumisele on suhteliselt arutu tegevus.

Teine moment võiks olla rahva kiitmine. Meil on uskumatult palju vingeid inimesi, mitte ainult vanema, vaid ka noorema põlvkonna hulgas. Igasuguseid vastandeid (noored-vanad, linnakad-maakad) ei tohiks üle võimendada.

Presidendi kõnes peaks olema mõistmise sõnum. Kuidas ellu jääda, kui ümberringi püüavad sama teha palju suuremad rahvad ja kultuurid? Olelusvõitlus käib ju ka globaalselt. Riigipea on nagu perekonnapea. Tema sõnum võiks olla, et kui igas peres on probleemid, siis meie-tunne peaks neist ometi tugevam olema.

Jevgeni Krištafovitš, “Avatud vabariigi” esimees

•• Kodanikuna ootan presidendilt sõnumit, et ta enam uueks ametiajaks ei kandideeri. Rohkemat ma ei ootagi. Viimased skandaalid Kadriorus ja riigilipu maharebijate autasustamine on presidendiinstitutsiooni maine väga alla kiskunud ja see solvab meie isamaalist tunnet. Seetõttu olen kodanikuna äärmuslikus positsioonis ega taha teda enam presidendiks.

Indrek Neivelt, pankur

•• Kõnes peaks president vaatama tulevikku, mitte heitma pilku tahapoole. President peaks rääkima sellest, kuhu riik suundub ja kuidas tänapäeva maailmas rahvusena ellu jääda.

Erki Nool, olümpiavõitja

•• President Lennart Meril oli kombeks aastapäevakõnes valitsust ja ministreid nende tegematajätmiste pärast hurjutada. Olgugi et Arnold Rüütel on juba viimatistes sõnavõttudes rääkinud moraali- ja eetikanormidest, pole need sõnad tegelikkusega kokku käinud.

Oma viimases aastapäevakõnes võiks ta vastata küsimusele: mis tingib selle, et rahvas peab oma juhtide tegematajätmiste pärast häbenema ja kannatama? Tegemata töö ju õõnestab meie riiki ja rahvuslikke tundeid!

Olümpiamängude edu on rahva tähelepanu Eesti probleemidelt kõrvale juhtinud, kuid olümpia möödudes kerkivad tegemata tööd ja mured taas päevakorda. Just selle eest on vaja ministreid hurjutada ja viidata tegematajätmistele.